Maailmataju

milles
= = +
= +
l on vaatleja kaugus mingist struktuurist ( mille mass on m ) ja H on Hubble´ konstant. Alguse saab
see väga suures ruumimastaabis, sest siis on gravitatsioon väga nõrk ehk aegruumi kõverdus väga
väike. Aja jooksul läheneb selline tõukumine kõikide kehade gravitatsiooni tsentritele Universumis.
Seda nähtust oleme seni mõistnud „tume energiana“.
Kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised, siis ei ole see
vaatlejale otseselt tajutav. Aja ja ruumi teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui vaatleja asub
sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esinevad aja ja ruumi
teisenemised. Selles mõttes jäävad vaatleja omaaeg ja omapikkus alati ühesugusteks sõltumata
sellest, millised on parajasti aja ja ruumi teisenemised. Vaatleja omaaeg ja omapikkus on tegelikult
illusioon, mis ei pruugi näidata süsteemis olevale vaatlejale tegelikku aja kulgemist ja tegelikke
kehade ruumalasid. Süsteemi enda aja ja ruumi teisenemised avalduvad süsteemis olevale vaatlejale
ainult siis, kui selles samas süsteemis eksisteerib peale vaatleja ka gravitatsiooniväli ehk aegruumi
kõverdus, mille võib tekitada näiteks musta augu mass. Sellisel juhul avalduvad süsteemis esinevad
aja ja ruumi teisenemised süsteemis olevale vaatlejale musta augu poolt tekitatud aegruumi
kõveruse muutumises, mille korral gravitatsiooniline tõmbejõud asendub aja jooksul tõukejõuga
ehk aegruumi kõverus muutub tasasemaks. Selline nähtus saab toimuda ainult siis, kui süsteemis
endas on aeg ja ruum teisenenud väga suurel määral. Kuna musta augu mass mõjutab aja kulgemist
ja eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi meetrikat, siis süsteemi üldine aja ja ruumi teisenemine
mõjutabki süsteemis endas eksisteeriva musta augu poolt tekitatud aegruumi kõverust, töötades
selle kõveruse vastu.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See
tähendab seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised
kaugused vähenevad ( s.t. ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja
kulgemist ja 3-mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist
kaugust ds. Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja
ruum lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel gravitatsiooni tsentrist. Seda võib põhimõtteliselt
tõlgendada ka Universumi „äärena“, kus lõpeb Universumi eksisteerimine. Aja ja ruumi
eksisteerimise lakkamise korral lakkab olemast ka kõik see, mis eksisteerib ajas ja ruumis. Ajas ja
ruumis eksisteerib kogu meie Universum. Sellist „kohta“, kus lõpeb aeg ja ruum, võib mõista
Universumi „äärena“. Näiteks musta augu Schwarzschildi pind on kui Universumi äär. Kuna
gravitatsiooni tsentreid on umbes sama palju kui Universumis taevakehasid, siis on ka Universumi
ääri põhimõtteliselt sama palju.
Universumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid võib põhimõtteliselt mõista kui aegruumi sees ja
väljas olevaid vaatlejaid. Aegruumist väljas olev vaatleja võib olla näiteks ajarändur, kes võib
rännata ajas minevikku ja tulevikku.
Eelnevalt oli kirja pandud ja esitletud Universumi üleüldise aja ja ruumi teisenemise ning
Universumis esinevate aegruumi kõveruste omavahelise interaktsiooni füüsikaline konseptsioon,
millest järeldub, et Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale näiv Universumi paisumine ei olegi
tegelikult päris õige paisumine, vaid meile nähtav Universumi paisumine on tegelikult kõrgema aja
ja ruumi teisenemise füüsika avaldumisvorm. Ainult nii on võimalik seletada, et miks meile nähtav
Universum ei paisu valguse kiirusega c ja miks esineb Universumis „tume energia“ ehk Universumi
kiirenev paisumine. Järgnevalt esitame selle füüsika konseptsiooni matemaatilise analüüsi.
43