Maailmataju

1 Sissejuhatuseks
Unisoofia on teadus, mis käsitleb inimese „kõrgemaid“ taju- ja teadvuselamusi. Näiteks kui me
tajume maailma tavapärasemast teistmoodi, kujuneb meil siis uus ja imetabane teadvuslik seisund,
mis ei sarnane ühegi seni kogetuga. Näiteks erinevaid teadvuse olekuid kogeb inimene une ajal,
uimastite mõju all, suguühtes olles jne. Tekkinud uus teadvusseisund erineb tavaolekust nii palju
nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist.
Unisoofilises psühholoogias kirjeldatavatest tajuelamustest tekkiv teadvusseisund on inimesele
niivõrd suure mõjuga, et seda võib isegi võrrelda astronoomilise taevakeha musta augu mõjuga
teistele kehadele. Näiteks mustast august ei pääse välja absoluutselt mitte miski, isegi mitte valgus.
Unisoofilises psühholoogias kirjeldatud teadvusseisundi mõju inimese psüühikale on analoogiline
musta augu mõjuga teistele kehadele – see tähendab seda, et absoluutselt ükskõik millise
psühholoogiaga inimesega on tegemist, „selline asi“ ei jäta mitte kedagi külmaks. Näiteks kui
„seda“ kogevad sõjaterroristid, siis hiljem muutuvad nad teiste vastu headeks inimesteks.
Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval tajuelamusel: nendeks on ruumitaju,
ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et inimene tajub suuremat
Universumi ruumala ( ja enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult võimaldaksid. Selline
tajufenomen ilmneb eriti just kosmoserändude ajal, mil inimene näeb näiteks galaktikat oma enese
silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on sama mis ruumitaju korralgi, kuid see
ilmneb reaalse ajas rändamise korral. Tajutakse suuremat ajalist ulatust ajas – s.t. ajaline periood ei
ole enam sama, mis on meile igapäevaselt tuntav. Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb
füüsikaline maailm ( mida uurivad füüsikud ) ja seega kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest.
Reaalsustaju ilminguks on vaja tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised
unenäo liigid, mille korral inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne
tekib inimesel enda füüsikalise olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja
erakordsust, mille põhjustajateks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral ei
tunne inimene enda raskust – nagu näiteks astronaudid vabalangemise korral.
Neid tajuliike on võimalik esile kutsuda ja ka eksperimentaalselt uurida. Näiteks seda, et millised
inimese ajupiirkonnad on aktiveerunud, kui inimene kogeb teadvuslikke unenäoseisundeid. See
sõltub eelkõige intensiivsusest – s.t. et kui tugevalt tajutakse enda eksisteerimist ebareaalsuses ehk
aju loodud visualisatsioonis, mil nähakse und.
Enne kogu järgneva Unisoofia materjali läbi lugemist on soovitatav tutvust teha psühholoogia
alustõdedega. Näiteks üldisemalt on inimese psühholoogiast kirja pandud raamatus „Psühholoogia
alused“, mille autoriteks on T. Bachmann ja R. Maruste. Eriti on aga soovitatav lugeda antud
raamatu aistingute ja taju psühholoogia peatükke, mida siin kordama hakata ei omaks suurt mõtet.
Antud kirjatöös on esitatud ainult mõned peatükid raamatust „Psühholoogia alused“.
3