Maailmataju

See tähendab seda, et kui valguse korral oli nii, et liikudes vaakumis ehk tavaruumis K kiirusega c
ja seetõttu omaajas jõudis valgus hetkega mistahes ruumipunkti tavaruumis, siis siin antud juhul on
olukord aga vastupidine. Näiteks seisumassiga kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja
sellest tulenevalt on hyperruumi ja tavaruumi ajavahe lõpmata suur. See tähendab seda, et
hyperruumi K´ poolt vaadatuna kulgeb aeg tavaruumis ehk kogu meie Universumis tervikuna
lõpmata kiiresti, kuid tavaruumis olles kulgeb aeg vaatleja jaoks tavapärases tempos ja aja
kulgemine ei näi mitte kunagi katkevat ehk selle eksisteerimine näib olevat igavikuline. Kuna kõik
kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis seega hõlmab „omaaeg“ hyperruumi suhtes
vaadatuna üle kogu Universumi ehk kogu tavaruumi K. Selles mõttes kõik kehad Universumis,
millel on seisumass ja seisuenergia ning mis liiguvad hyperruumi suhtes kiirusega c, liiguvad
hyperruumi poolt vaadatuna ( ehk nö. hyperruumi omaajas ) lõpmata suure kiirusega ehk ,
sest aeg kulgeb lõpmata suure kiirusega.
Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise eksperimendi. Näiteks kogu
meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine ehk globaalne
aja ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).
Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine
hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad
Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist
väljapool, tundub aeg Universumis kulgevat lõpmata kiiresti.
Valgus liigub tavaruumi K suhtes ehk vaakumis kiirusega c ja see on konstantne mistahes
vaatleja jaoks, kes parajasti vaakumis eksisteerivad. See tuleneb otseselt sellest, et mida lähemale
jõuab keha kiirus valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemini kulgeb aeg ja seda lühem on keha
pikkus välisvaatleja suhtes. Kui mingi keha või taustsüsteem liigub täpselt valguse kiirusega c, siis
aeg on välisvaatleja suhtes aeglenenud lõpmatuseni:
= △
= =
Välisvaatleja jaoks on valguse kiirusega liikuval kehal kiiruseks c, kuid kiirusega c liikuva keha
enda suhtes ehk nö. omaajas jõuab see mistahes ruumipunkti ühe hetkega ehk tema kiirus on seega
lõpmata suur. See tähendab füüsikaliselt seda, et valguse kiirusega liikuval kehal on liikumiskiirus
omaajas lõpmata suur, kuid välisvaatleja suhtes on selle keha kiirus ruumis ikkagi c. Ükskõik kui
suur on vahemaa ruumis ehk △x = c△t, läbib valguse kiirusega liikuv keha selle teepikkuse omaajas
alati 0 sekundiga ehk △ = :
= △
= =
Oluline on märkida seda, et viimane valem ei tule matemaatikast otseselt välja:
= ≠
Seda saab tuletada ainult füüsikalise analüüsi teel.
108