Maailmataju

tekkimatu ja ka hävimatu. „Olematus“ ei saa ju kaduda ega tekkida sarnaselt nii nagu energiagi.
Sellest tulenevalt ei muutu Universum mitte kunagi. See tähendab, et see on kogu aeg tegelikult
ühesugune.
3.8 Ajaparadoksid
Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema/vanaisa paradoksis. See seisneb lühidalt järgnevas.
Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks
tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul ajarändurit
enam olemas olla ja ka ajamasinat ei saaks olla leiutatud. Selles seisnebki kuulsaima ajaparadoksi
mõistatus. Seda peetakse ühtlasi ka klassikaliseks ajaparadoksiks.
Kuid on olemas veel üks ajaparadoksi liik, mis on palju vähem tuntum kui viimane kuulus
vanaema paradoks. See seisneb lühidalt järgmises. Üks suvaline poiss saab ühel heal päeval
telefonikõne tundmatult, milles antakse talle teada seda, et kuidas luua ajamasinat. Pärast seda
telefonikõnet leiutabki poiss ajamasina. Selgub, et telefonis andis informatsiooni tegelikult sama
isik ehk tema ise, kuid tulevikust. Sellise ajaparadoksi korral me teame seda, et kuidas poiss sai
teada ajamasina leiutamisest. Kuid sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas sai teada see, kes poisile
helistas? Osutub, et mõlemal juhul saab poiss teada ajamasinast telefonikõne kaudu. Kuidas on
selline asi võimalik? Kus on selles loos ots ja algus? Selles seisnebki taolise ajaparadoksi mõistatus.
Kuid paraku sellist kirjeldatud ajaparadoksi liiki tegelikkuses ei eksisteeri. See on lihtsalt inimese
mõistuse filosoofiline väljamõeldis, mis tegelikkuses ei saa esineda.
Järgnevalt tutvumegi klassikalise ajaparadoksi võimalike lahendustega, mida on aja jooksul välja
pakutud ja mis tunduvad olevat reaalsed ja kooskõlalised olemasolevate aja ja ruumi
füüsikateooriatega:
1. Oletame seda, et inimene rändab ajas minevikku ja tapab ära näiteks oma vanaema. Mis
juhtub siis ajaränduri enda eluga? Kui inimene rändab ajas tagasi, siis tema ümbritsev maailm
muutub selliseks, milline oli see minevikus. Kuid ajas rändamisel inimene ise nooremaks ei muutu.
See tähendab seda, et ajarännak ei mõjuta ajarändurit ennast. Järelikult ei mõjuta sellisel juhul ka
minevikus vanaema tapmine.
2. Põhjuse ja tagajärje seosed kehtivad ainult siis kui eksisteerivad aeg ja ruum. See on
füüsikaline fakt. Kuid ajas rändamisel on ajarändur ise väljaspool aegruumi. Hyperruumis ehk
väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Eksisteerides väljaspool aegruumi ei mõjuta
aegruumis olevad mõjutused ajarändurit. Näiteks kui auto kihutaks suure kiirusega vastu
betoonseina, siis auto sees olev inimene saaks silmapilkselt surma. Kuid kui auto sees inimest ei
oleks ( näiteks vaatab ta kõrvalt auto rammimist vastu betoonseina ), siis sellisel juhul ei saa
inimene surma. Inimene eksisteerib väljaspool liikuvat autot. Analoogiliselt on nii ka ajaränduriga.
Näiteks kui inimene tapab minevikus oma vanaema, siis ajaränduri endaga ei juhtu tegelikult mitte
midagi, küll aga muutub selle järgne maailm. Näiteks sellisel juhul ei tunneks teda enam mitte keegi
ära ja valitsusel ei oleks tema kohta isikuandmeid ( näiteks sünnitunnistust ).
3. Kui inimene rändab ajas tagasi ja tapab ära oma enda vanaema, siis on võimalik ka selline
variant, et ei juhtugi midagi – ei ajaränduri endaga ega isegi ka tema vanaemaga. Seletus sellele
seisneb Universumi kinematograafilisel efektil, mille korral sarnaneb kogu Universumi mehaaniline
olemus filmiga. Kinolinal näeme liikuvaid pilte – need on pildid, mis ajas kiiresti järgnevad
üksteisele. Film võib jutustada mistahes lugu. Kui inimene tapabki minevikus oma enda vanaema,
siis ei juhtu pärast seda tegelikult mitte midagi. See võib olla sellepärast nii, et näiteks kui me
255