Maailmataju

Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui hingemattev vaatepilt
oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist ja näha Universumi
ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha
planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas, mida
maapealsed elavad inimesed näevad ainult filmides või läbi teleskoopide. Need võimalused, mis
avanevad inimesel pärast surma, on ilmselgelt täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.
Kui inimese surmajärgset elu nimetatakse teispoolsuseks ja elava inimese elu Maa peal aga
siinpoolsuseks, siis selline terminoloogiline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame
tegelikult ühes maailmas ( ühes Universumis ), sealhulgas ka inimesed, kes on Maalt lahkunud.
Vastavalt ajas rändamise füüsikateooria seaduste järgi ja toetudes tulnukate inimröövide juhtumite
uurimustele ei ole mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma tegelikult
olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus nagu surmalähedaste kogemuste psühhoanalüüs on
näidanud, kuid maailm on oma olemuselt ikkagi samasugune mis elavatele inimestelegi.
Maailma suurim usundisüsteem kristlus õpetab inimestele, et head inimesed lähevad pärast
surma taevasse ja kohtuvad seal Jumalaga „palgest palgesse“. Ja nii see ka tegelikult ongi, sest
inimesed satuvad kosmose rännakutele, mida põhimõtteliselt ongi võimalik tõlgendada Jumalaga (
kui Universumi endaga ) palgest palgesse kohtumisena või kui elu paradiisina. Kuid mis saab
nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see kindlasti ei ole, et
nad satuvad sellisesse kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad pahasid inimesi,
kel südametunnistus on täitunud kurjusega. Põrguks nimetavat kohta, kus eksisteerib ainult üks suur
pimedus ja leegitsevad tulekeeled, ei ole tegelikkuses siiski olemas. Surmalähedased kogemused on
pigem näidanud seda, et suurte füüsiliste piinade asemel kannatavad patte teinud inimesed oma
südametunnistuse pärast, mis on „nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse taeva poole, vaid
vajub alla maa suunas.“. Halbade tegude pärast on inimestel ka halb südametunnistus ja seetõttu
hakkavad nad alles nüüd ( pärast enda surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele
korda saatnud. See on nende jaoks ülimalt ränk emotsionaalne katsumus, mis on kujuteldamatult
palju valusam ja rängem kui ükskõik milline inimese kujuteldav füüsiline piinamisakt. Ja seda
võibki tõlgendada kui põrguna, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Inimesed näevad oma
surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid, kuid see on Maa
inimestele loodud illusioon ja tõlgendus vaimsest raskusest, mis inimesele osaks saab, kes on
valmistanud Maa peal teistele inimestele palju kannatusi. Teadaolevalt on hingeline valu
tegelikkuses kordades suurem kui seda on füüsiline valu. Inimestele näidatakse surmalähedastes
kogemustes „klassikalist põrgumaailma“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest
pärast nende surma. See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Halvad inimesed
võivad enda ümber näha ainult tühjust ja pimedust. Kuid religioon annab meile mõista ka seda, et
inimese kannatused ei kesta siiski igavesti. Sellest on võimalik välja pääseda ainult läbi „isikliku
patukahetsuse“ ( või midagi „puhastustule“ sarnast ).
„Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või
karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole
materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult
õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.
See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks
pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid
tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud
ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise
kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud
maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ (Elu pärast surma, lk. 101)
Surmalähedaste kogemustega suguluses olevad paranormaalsed nähtused nagu taassünni
juhtumid ehk reinkarnatsioon ja inimeste kummalised dejavu tundmused või eelmiste elude
mälestused lubavad selgelt oletada, et Maalt lahkunutel inimestel on võimalus ka maapealsesse ellu
tagasi tulla. Sellisel juhul sünnib inimene Maa peale uuesti, kuid teises võimalikkus kohas ja teise
inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse parapsühholoogias taassünniks ehk
reinkarnatsiooniks. Teada on ka selliseid juhtumeid, mil inimene sündis samas elukohas ja isegi
56