Maailmataju

aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites
laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku
moodustavadki närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga
kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond
depolariseerub.
Inimese ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega
elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui
makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha
laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Inimese teadvusseisund esineb
ainult aju üldise aktiivsuse juures ja mingi kindel teadvuse sisu esineb ainult mingi kindla
ajupiirkonna aktiivsuse korral. Neuronite aktiivsus tähendab aga nende neuronite laenglemist ajas ja
ruumis. Elektriliselt laetud keha tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on teadvuse
tekkimine ( ja selle olemus ) seotud just nende füüsikaliste väljadega ( mida siis neuronid oma
laenglemistega ruumis tekitavad ), mitte aga otseselt just neuronite endiga. See tähendab seda, et
teadvus võib seotud olla just neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd
neuronite endiga. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad
eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka
teadvus ( psüühika ). Täpselt selline olukord avaldubki siis, kui inimene on sattunud kliinilisse
surma, mille korral esinevad surmalähedased kogemused. Surmalähedastes kogemustes eraldub
elektriväli inimese närvisüsteemist, mille korral inimese teadvus ja psüühika jäävad kestma
sõltumata inimese bioloogilisest kehast. Järelikult on teadvus seotud väljadega ka ajus olles, mille
korral neuronid oma laenglemistega loovad neid väljasid. Ajus eksisteerivad miljardid neuronid,
mis ajas perioodiliselt laenglevad. Kui neuron laadub, siis ümbritseb ümber seda neuronit
energiaväli ( elektriväli ). Erinevate neuronite väljade tugevused ( ja seega energiad ) on kõik ajas ja
ruumis üksteisest erinevad. Üle kogu aju esineb üks suur füüsikaline väli ( elektriväli ), mille
tekitavad ajus olevate miljardite neuronite laenglemised ajas ja ruumis. Kuid ajas ja ruumis on selle
välja tugevused ( ja seega energiad ) erinevad, mis tegelikult viitabki teadvuse põhiolemusele.
Elektriväli ise on nähtamatu ( s.t. värvitu ), lõhnatu, maitsetu, ei tekita heli ja seda ei saa ka
katsuda. See tähendab ka seda, et teadvuse tekitajaks on mateeria vorm, millel puudub kõik
teadvuselamusele iseloomulikud jooned. Elektriväljal on energia, mida saab mõõta. Energia on
abstraktne mõiste: „see on keha võime teha tööd“. Energia ( ja seega mass ) on välja ainus
füüsikaline omadus, mis on teadvuse tekitajaks. Erinevatel väljadel võivad olla erinevate suurustega
energiad nii nagu erinevatel kehadel on erinevad massid. Erinevate väljade erinevad energia
kogused tekitavad illusioone loomaks teadvuselamust, kui need suhestuvad üksteisega. Illusioon
teadvuselamusest peitub erinevate väljade omavahelises konfiguratsioonis, kui väljadel on erinevate
suurustega energiad. Füüsikalises mõttes eristuvad nähtamatud ( värvitud ) väljad üksteisest ainult
numbriliselt ( nende energiat mõõtes ), kuid teadvuse mõttes eristuvad need näiteks värviliselt.
Neuronid kui laengud mõjutavad ajus üksteist jõududega ehk tuhandete neuronite vahel
eksisteerivad jõuväljad. Jõud on sama abstraktne mõiste kui energia.
Näiteks meie ümbritsev maailm on pidevas liikumises ja selles esinevad palju igasuguseid
kujundeid. Ajus olevad miljardid neuronid loovad oma laenglemistega elektrivälju. Sellest
tulenevalt tuleneb pilt, mis on meie silme ees, sellest, et neuronite väljade tugevused on aju ruumis
erinevad ja selle pildi liikumise illusioon tuleneb nende väljade tugevuste erinevustest ajas.
Maailma liikumise illusioon mõneti sarnaneb kinematograafias loodud liikuvate piltidega, mille
korral liikuv pilt tekib siis, kui staatilised pildid on ajas erinevad. Inimese ajus tekib maailmapilt ja
selle liikumine neuronite väljade erinevuste tõttu ruumis ja ajas. Kuid peab märkima, et
maailmapildi ja selle liikumine on erinevate ajupiirkondade vahel ära jaotatud. Näiteks
liikumismuljet analüüsivaid neuroneid nimetatakse liikumisdetektoriteks, mis asuvad ajukoore
primaarse nägemiskeskuse ja vormitaju keskuse vahel. Kui need liikumisdetektorid on saanud
kahjustada, siis inimesel ei teki liikumismuljet. Isegi siis, kui sellised rakud töötavad, mis
analüüsivad erinevatest ruumipunktidest erinevatel ajahetkedel esinevaid objekte. Liikumismulje
12