Maailmataju

kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid
kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on
inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle kohta väga täpseid
kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed ei saa selliseid kogemusi üle
elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma füüsilisest kehast.
Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjenduseks on välja pakutud veel üks väga radikaalne
idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused inimese sündimisest –
lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja säravasse maailma, medõed on
nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja heatahtlikult vastu võtavad.
Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub olevat isegi
usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute võimetega, lükkavad selle
„hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´ Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on
uurinud pediaatrite töid. Uurimuse iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise
informatiivsus oma sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et
inimese meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu võtta ja
isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse surmalähedaste
kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis tervitavad vastsündinut, kui see väljub
sünnitusteedest. Vastsündinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse
kontrastsus ei ole vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid.
Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad nutavad, mida teevad
niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline
oma esimesel elukuul keskenduma oma vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.
Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et vastsündinu
aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja puuduvad kogemused objektide
piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased kogemused on tõesti kui jääkmälestus
sündimiskogemusest, siis peaksid need olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust
ja rahu tekitav meeleline sündmus.
Ajukeemiast tingitud nähtused?
Teadlased (näiteks Zalika Klemenc-Ketis) on avastanud väga tugeva seose surmalähedaste
kogemuste tajumise ja vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme
vahel. Teadlased usuvad seda, et süsihappegaas muudab inimese aju keemilist tasakaalu ja nii
kutsub see esile valguse, tunnelite ja surnud inimeste nägemise. Kuid enne surma kogetavat eredat
valgust võib põhjustada ajus tõusev serotoniinitase, mida on näiteks Alexander Wutzler oma
teadusuuringutes tuvastanud. Neurobioloogid on juba kaua aega arvanud seda, et surmalähedaste
kogemuste tekkepõhjused on seotud just aju virgatsainetega. Kõige rohkem arvatakse selleks olevat
just eespool mainitud serotoniin, sest see reguleerib meeleolu ja töötleb nägemise ja kuulmise kaudu
saadud informatsiooni. Kuna serotoniin reguleerib valutundlikkust ja ka tuju, siis arvataksegi seda,
et kõrge serotoniinitase ajus muudab inimese suremise kergemaks. Kuid on olemas ka teisi teadlaste
arvamusi surmalähedaste kogemuste tekkepõhjuste osas. Näiteks uurija Susan Blackmore arvates
tekivad paljud surmalähedased kogemused just aju hapniku puudusest. Surmalähedasi kogemusi on
võimalik esile kutsuda keemiliste ühenditega ja seega selgitatakse surmalähedaste kogemuste
tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Näiteks erakordseid teadvuselamusi ja visioone
tekitab inimese ajule juba üsna väike doos hallutsinogeenset ainet. Seda tekitab ka selline seisund,
mille korral aju ei saa hapnikurikast verd. Süda, mis pumpab verd, on inimese kliinilise surma ajal
seiskunud. Selline asjaolu veenabki teadlasi loomuliku põhjuse kasuks, mitte aga üleloomuliku
põhjuse kasuks. Üldiselt arvatakse surmalähedased kogemused olevat endast just normaalse aju
tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.
120