Maailmataju

tunne, mis sisaldab endas isiku mõistet: mina ehk isik. Kõik see kehtib ka unenägude korral, mil
inimene on samuti teadvusel.
Vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid on ka inimese nägemisvälja anatoomiline struktuur.
Näiteks inimese nägemispiirkonna ulatus ruumis ei ole 360 kraadi ümber pea, vaid umbes pool
sellest ehk 180 kraadi, kui inimene liigutab pea asemel ainult oma silmamunasid. Kõik see, mis jääb
sellest ulatusest välja ehk mis ulatub inimese kuklapiirkonda, on inimese teadvusest väljas ehk
antud juhul teadvusetu nägemisväli. Näiteks kui me paneme oma käe kuklapiirkonna ulatusse, siis
me oma kätt enam ei näe. Kui aga käe asetame oma silmade vahetusse lähedusse, siis me juba
näeme ( s.t. teadvustame ) oma armast kätt. Oluline on siinjuures mõista seda, et seda teadvusetut
nägemisvälja ei näe me mingi musta fooni piirkonnana ( nagu me silmad kinni hoides või pimedas
ruumis viibides „näeme“ ), vaid me ei näe ega taju kuklapiirkonda jäävat välja üldse ehk inimene ei
ole võimeline nägema selja taha. Mitte teadvustamine ja musta fooni nägemine ei ole kindlasti üks
ja sama. Selline nägemispiirkonna jaotus on vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid. Näiteks 180
kraadi ulatuses olev nägemisväli sarnaneb kino saalis vaadatava kinolinaga, mille peal jookseb film
ehk antud juhul maailmapilt. Kuid inimese nägemispiirkonnast välja jääv ala sarnaneb aga pimedas
kinosaalis istuva publikuga, kes kinolinal jooksvat filmi vaatleb ja jälgib. Nende kahe vahel on
sarnasus ilmne.
Ühes katses pandi inimeste silmade ette videoprillid, mis võimaldasid inimestel näha oma enda
keha uues vaatenurgas. Taolises katses ütlesid inimesed pärast seda, et nad tundsid oma kehast
olevat väljunud. Sellised eksperimendid annavad uusi teadmisi inimese keha tajust ja
virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik inimestel esile kutsuda tunnet, et oled reaalselt
kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse
tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma,
nad omavad kolm kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on
võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob
tegelikult nende aju ise. Need aga näitavad seda, et teadvus on vahetult seotud inimese „mina“
tundega.
Taolised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt
manipuleerida. See tähendab seda, et mõjutada on võimalik aju arusaama füüsilisest kehast
informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta. Näiteks üks katse kehaväliste
kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas tehnoloogiainstituudis. Teadlaste
Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera ees videoprille kandvad
inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli
kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel markeriga oli näha ka samaaegselt
virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke ajal tundsidki inimesed seda, et see
virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi. Pärast seda lülitati videoprillid inimestel
välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja siis uuesti tagasi oma endisele kohale
tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud kõndisid oma tegelikust kohast üle ja
astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.
Rootsi Karolinska Instituudi teadlane Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid
inimesed samuti läbi videoprillide oma enda selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sel korral
istusid naine ja mees toolil. Vaadates videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma
kahe plastikkepiga üheaegselt katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma
füüsilisest kehast tagapool ehk siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid,
kuidas Ehrson puudutab nende oma tõelist selga. Taolist katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai
samasuguse kogemuse osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises
kohas hoolimata sellest, et tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub
reaalselt enda kehana kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu
iseendana, vaid jääb tunne nagu vaadatakse hoopis nukku. Kõiki neid katseid on võimalik ajas
korrata. Katsete kordamisel mõõtis Ehrson inimeste naha elektrijuhtivust, sest see annab aimdust
inimese emotsionaalsest ärksusest. Ja mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui
Ehrson virutas haamriga kaamera ees sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli
8