Maailmataju

http://media.photobucket.com/image/near%20death%20experience%20light/LovingEnergies/AstralPictures/Astraltravel-1.gif
Kuid need kaks asjaolu on peamisteks alusteks Universumi kõige arenenumatele
tsivilisatsioonidele, sest see tuleb välja maaväliste tsivilisatsioonide elutegevusest planeedil
Maa ( vaata religiooniteooria valdkonda ) ja sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu
kõrgemaid faase. Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal
elav inimkond, on suunatud just antud käsitletavale elutegevuse tasemele. Seda näitavad
„teaduslikud uuringud“, mis on kirja pandud religiooniteooria valdkonnas.
Kogu inimese elu on nagu pikk teekond ajas, mille „lõpppeatuseks“ on surm. See tähendab
seda, et me kõik liigume ajas surma poole ( surmale lähemale ). Suremise hetkel väljume me
oma kehadest ja hakkame sellist elu elama, mis on kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias.
Sarnane on ka kogu Maa tsivilisatsiooni eksisteerimisega ajas. Selle evolutsioon ajas viib
lõpuks sellisele arengutasemele, mida on samuti kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias. Kuid
Maa tsivilisatsiooni areng võtab selleni väga palju aega. Seega viivad mõlemal juhul
„eluteed“ ülitsivilisatsiooni arengu tasemele. Ühel juhul võtab see aega inimese eluea, teisel
juhul aga sajandeid.
Inimeste vajaduste hierarhia koostas juba aastal 1943 Ameerika psühholoog Abraham
Maslow. Inimeste vajadused kujutati püramiidina, milles esmased vajadused ( nagu näiteks
vesi, toit, uni, seks ) kuulusid kõige alumisse kihti. Nendele järgnesid turvalisusvajadus, siis
pärast seda armastus- ja kuuluvusvajadus, seejärel tunnustusvajadus ja kõige lõpuks
eneseteostusvajadus. Inimesed on siis kõige õnnelikumad, kui kõik need vajadused on
täidetud. Kuid elu kõrgeimas arengufaasis ei ole inimesel enam vaja esmaseid vajadusi, sest
eksisteerides ainult valgusena puudub inimesel bioloogiline ehk rakuline keha. Sellega
kaasneb ka maailma uutmoodi tajumine, mistõttu tajub inimene suurt armastust. Ja seetõttu on
ka kõik psühholoogilised vajadused inimesel täidetud. Selline elu võimaldab inimesel olla
igavesti õnnelik.
Kogu Maailmataju kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi
füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt
on. Maailmataju käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda. Näiteks
Universumi füüsikaline olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas. On
olemas kaks peamist põhjust arvata, et miks Universumit ei ole tegelikult olemas. Esiteks on
see, et tänapäeva füüsikaseadused ei anna meile vastust Universumi olemuse küsimusele ( nii
nagu ei anna neuroteadus teadvuse olemuse küsimusele ). Näiteks mis on aeg, ruum või mass?
Ja teiseks on see, et Universumi olemus tuleb välja ajas rändamisest. See näitab seda, et aega
tegelikult ei eksisteeri. Kogu aeg eksisteerib korraga. Minevik, olevik ja tulevik on suhtelised
mõisted, sest see sõltub ajast, milles inimene parajasti viibib. Kogu aeg sarnaneb videomagnetofoni
kassetile salvestatud kujutisega. Universumi mitte-eksisteerimine tähendab seda, et
kõik, mida me elu jooksul näeme ja kogeme, on tegelikult illusioon, mida pole olemas. See
tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikateooriast, mis on ka vastavas valdkonnas kirja
pandud. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime ja kui seda
tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust. Elu mõte on elada ( eksisteerida
) ja seda tajuda ( nautida ).
24