Maailmataju

suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja väikeste vahemaade korral kaugemal olevat.
Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid
alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub aeg voolavat aeglaselt, kuid samas
vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.
Inimese ruumitaju põhineb perspektiivil, parallaksil ja binokulaarsel nägemisel. Need kolm
tähendavad aga järgmist. Mida kaugemalt vaadatakse mõnda eset, seda enam muutub vaatenurk
esemele. Näiteks vaatenurk on seda suurem, mida lähemal on ese. Seetõttu paistavadki lähemal
asuvad esemed olevat suuremad kui kaugemal asuvad esemed. Seda nimetatakse perspektiiviks.
Perspektiivi on hakatud paberil kujutama juba 15. sajandil. Mida lähemal on ese inimesele, seda
rohkem muutub inimese vaatesuund esemele, kui inimene liigub ruumis. Seda nimetatakse
parallaksiks. Kui inimene vaatab eset erinevatest ruumipunktidest, siis vaatesuund esemele on
kõikidest nendest ruumipunktidest erinev. Tänu sellele seaduspärasusele oskab inimene hinnata
enda vaatevälja sattunud esemete ruumilist paiknemist nende omavahelise liikumise kaudu, kuid
sedagi ainult kogemuste põhjal. Binokulaarne nägemine põhineb sellel, et inimene vaatleb mõnda
eset kahest erinevast ruumipunktist korraga. Näiteks võib see olla kahe silma abil. Inimese silmad
asuvad üksteisest umbes 6-8 cm kaugusel ja just seetõttu näevad silmad ümbritsevat maailma
natuke erinevalt. Sellisel juhul öeldakse, et esemed on parallaktilises nihkes. Kuid ajus pannakse
kokku siiski ühtne ruumiline pilt maailmast.
Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline
võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.
Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps sirutada käe Kuu poole. Kuid juba 4-5-
aastane normaalne laps nii enam ei tee.
Unisoofilises psühholoogias käsitletakse teistsugust ruumitaju kui ülalpool välja sai toodud.
Näiteks siin on oluline tunnetada inimese enda väiksust võrreldes kogu ülejäänud Universumi
ruumalaga. Inimene tajub maailma ruumilist ulatust tegelikult ainult osaliselt, sest elatakse ju
sünnist surmani ainult planeedi Maa pinnal ( kui tegemist pole astronaudiga ), mis aga hõlmab
kujuteldamatult väikese osa kogu Universumi ruumalast. Selline ruumi osa, kus inimene eksisteerib
terve oma elu jooksul, hõlmab Universumi kogu ruumala ulatusest ainult üliväikese protsendi. See
on fakt. Suurem osa inimestest näeb ainult seda osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa, samal ajal
teadmata, mis mujal Universumis toimub ja eksisteerib. Universumis eksisteerivad lõputuid
erinevaid „maailmasid“, mida inimsilm pole kunagi ise reaalselt näinud. Veel vähem ettekujutada
või seostada neid kuidagi oma tühiste elukogemustega. Väikese analoogiana võiks siin välja tuua
näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu jooksul mööda maad siugeldes ja
sellest tulenevalt on talle tajutav ainult maapinna ruumi osa. Kuid kõrgelt lendavale kotkale on
tajutav palju suurem maapinna ruumi osa, kui maapinnal roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb
kotkal suurem vaateväli, kui maapeal see üldse võimalik oleks. Nii tajubki kotkas maailma nö.
„rohkem“ ( avaramalt ) kui näiteks madu.
Inimene on võimeline tajuma Universumi kogu ruumilist ulatust, mitte ainult selle osa nagu me
igapäevaselt kogeme elades oma väikesel planeedil Maa, mis on aga täiesti tühine võrreldes kogu
ülejäänud Universumiga. Kuid selleks me peaksime rändama planeedilt Maa kaugeimate
galaktikateni, et näha enda ihusilmadega suurimaid objekte ja kaugusi, mis Universumis
eksisteerivad. Ise reaalselt Universumi avarustes ringi liikudes on võimalik tajuda Universumi
ruumi suure-mastaabilisust. Sellisel juhul toimugu liikumine maailmaruumis sujuvalt ja pidevalt.
Näiteks võiks alustada oma kosmilist liikumisteed planeedilt Maa, sellest järgmine kosmiline tasand
oleks kogu Päikesesüsteemi ruumilise avaruse kompamine, edasi tuleb juba Linnutee galaktika ja
siis galaktikate moodustised nagu näiteks galaktikate parved ja superparved. Sujuv ja pidev
liikumine väikestelt objektidelt suurtele kehadele annabki inimesele kõige parema ettekujutuse meie
Universumi ruumilise mastaapsuse kohta ja samas ka inimese enda suuruse selles. Selline kujutlus
annab meile tunnetuslikult mõista seda, et millist ruumiosa miski hõlmab. Selline kirjeldatud taju
ilming avaldub ilmselt reaalsete kosmoserändude korral, kuid saab ka ilma selleta ehk ainult
inimese kujutluses, mis omakorda võimaldab kõike seda tajuda. Selleks aga oleks vaja tohutult head
kujutlusvõimet. Kui enda väiksuse tajumine võrreldes kogu Universumi ruumalaga oleks inimese
kujutluses samaväärne reaalse kosmoserännu kogemusega läbi Universumi hiigelruumi, asendaks
13