Maailmataju

Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. See tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas (
ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa
liikumine maailmaruumis tähtede suhtes ) ajaränduri korral ei ole. Seda näitavad reaalsed
ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse
küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis ehk ajas
lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised ) põhjustavad
sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene sooritab
ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis
avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei
eksisteeri.
Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta
hyperruumis ehk „aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et
valgusolend ( valgus ) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja
satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine ( valguslaine ) on
põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu ( „surematu“ ). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut.
Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt
liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu
kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta
augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.
Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse
jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille
korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse
dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete
omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab
valgusolendi lõpmatut eluiga.
Igavese elu võimalikkus tuleb välja ka Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Seda tuntakse
kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem
Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.
Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise
efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka
vananeb. Kuna hyperruumis aega ( ja ruumi ) ei ole, siis sellele lähenedes aegleneb inimese
vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene
ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik
igavene elu. See on erirelatiivsusteooria kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu
võimalikust – kui aega ei eksisteeriks, siis elu eksisteerimine oleks igavene.
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see
läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis
see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui
valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas
või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel
silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et
valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu
178