Maailmataju

Joonisel I on näha, et Päike ei liigu ( see on paigal ) ja Maa ning Kuu tiirlevad ümber Päikese.
Kuu tiirleb omakorda ümber planeedi Maa. Joonisel II on aga Maa hoopis paigal ja Päike ning Kuu
tiirlevad ümber paigalseisva Maa.
Kui inimene rändab ajas tagasi, siis kogu ülejäänud Universum liigub ajaränduri suhtes ajas.
Ajarändur liigub Universumi suhtes ajas. Ajaränduri liikumine ajas Universumi suhtes on nii nagu
Kuu liikumine Päikese suhtes joonisel I, kui ajarändur asub planeedi Maa pinnal. Kuid samas võib
olla ka nii, et Universumi liikumine ajas ajaränduri suhtes esineb nii nagu joonisel II: planeet Maa
seisab paigal ja kõik muu liigub. Sama võib olla ka ajaränduriga. Tundub, et tegelikkuses oleks
viimane variant õigem nii nagu reaalne Päikesesüsteemi liikumine on esitatud joonisel I.
Inimene ei rända ajas nii et ta ka ise muutuks kas nooremaks või vanemaks. Ajarändur võib
kohata ennast kas nooremana minevikus või vanemana tulevikus.
Ajaränduri liikumise trajektoor ajas ( ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi
liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa liikumine maailmaruumis tähtede suhtes )
ajaränduri korral ei ole. See tähendab seda, et kui inimene rändab ajas minevikku näiteks Pariisis,
siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. Seda näitavad
reaalsed ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis
jõutakse küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis
ehk ajas lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised )
põhjustavad sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene
sooritab ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab
ennast hoopis avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud ( Planeet Maa ju liigub
maailmaruumis nii nagu näidatud joonisel I ). Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei eksisteeri.
Energia jäävuse seadus ajas rändamise korral
Oletame seda, et kaugest minevikust rändab inimene ajas olevikku ( ehk siis meie praegusesse
aega ). Sellisel juhul ilmub inimene sõna otseses mõttes „ei kusagilt“. See tähendab seda, et lihtsalt
äkki on olemas üks võõras inimene. Kuid see on ju vastuolus energia jäävuse seadusega, mis ütleb
väga selgelt seda, et energia ei kao ega teki, vaid see muundub ühest liigist teise. Inimest võib
vaadelda ju ka füüsikalise kehana ehk energiana. Sellisel probleemil on olemas kaks järgmist
võimalikku lahendit, mis tulevad välja ajas rändamise teooriast:
1. Energia jäävuse seadus on küll rikutud, kuid seda ainult lühikeseks ajaks. See tähendab seda,
et inimene küll rändab ajas ( näiteks minevikku ), kuid ajas, kuhu inimene rändas, saab ta
olla ainult teatud kindla aja ja siis liigub ta „automaatselt“ oma aega tagasi – aega, kust ta
ajas rändama hakkas. Sellise ajanihke korral teleportreerub inimene ajas minevikku,
eksisteerib seal mõnda aega ja siis teleportreerub tagasi meie aega. Oluline on märkida seda,
et inimene teleportreerub minevikust tagasi meie aega peaaegu täpselt samasse ajahetke, mil
ta hakkas teleportreeruma minevikku – hoolimata sellest, et kui kaua inimene minevikus
eksisteeris. Nii ei olegi energia jäävuse seadus rikutud. See sarnaneb elementaarosakestefüüsikast
tuntud osakestega mille korral vaakumis osakesed tekivad ja kaovad, kuid seda
ainult teatud aja jooksul, et mitte rikkuda energia jäävuse seadust. Energia ei teki ega kao,
vaid see muundub ühest liigist teise ongi energia jäävuse seaduse füüsikaline formulatsioon
ja kõik füüsikanähtused peavad sellele alluma.
97