Maailmataju

1.3.2 Kvantmehaanika formalism
Inimesed näevad igapäevaselt liikuvaid füüsilisi kehasid. Näiteks mingi keha liigub ruumis
ruumipunktist A ruumipunkti B ja selgelt näib, et keha läbib oma liikumistrajektooril kõik
ruumipunktide A ja B vahel olevaid punkte. Selles seisnebki sügav füüsikaline probleem: nimelt
keha ei saa läbida oma liikumistrajektooril kõiki A ja B vahelisi ruumipunkte, sest neid oleks lihtsalt
lõpmatult palju ehk ruumipunktide A ja B vaheline kaugus oleks lõpmatult suur ja seega kestaks
keha liikumine ruumipunktist A ruumipunkti B lõpmatult kaua. See aga tegelikkuses nii ei ole ja
järelikult keha „liikumine“ ruumipunktist A ruumipunkti B ei ole tegelikult pidev ( ei läbita
liikumistrajektooril olevaid kõiki ruumipunkte ), vaid keha „liikumine“ on „kvanditud“ ehk keha
läbib ainult osalisi ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Seetõttu võib arvata, et aegruum on
tegelikult „kvanditud“ ehk kehade liikumised Universumis ei ole pidevad. Formaalselt mõistame
me seda kehade teleportreerumistena aegruumis. Kvanditud ei ole tegelikult aegruum ise, vaid
osakese liikumine aegruumis, mis jätab kvanditud aegruumi mulje. Makrokehade liikumise
mittepidevus avaldub alles aegruumi kvanttasandil nii nagu ainete mittepidevus aegruumi
kvanttasandil molekulide ja aatomitena. Seetõttu mikroosakesed teleportreeruvad aegruumis ehk
nende liikumised aegruumis ei ole enam pidevad.
R. Feynmann andis kvantmehaanikast aga teistsuguse tõlgenduse ( formalismi ). Tema loodud
integraalid arvutavad välja osakese kõikvõimalikke trajektoore. Selle uue formalismi tõlgendus
kvantmehaanikast oli lühidalt järgmine:
1 Osakesed „liiguvad“ aegruumis mööda kõikvõimalikke trajektoore.
2 Feynmann kirjeldas igat trajektoori kahe arvuga, milleks oli laine amplituud
ja faas. See tähendab seda, et iga trajektoori jaoks arvutatakse välja
tõenäosusamlituud.
3 Arvutatakse välja tõenäosus osakese jõudmiseks punktist A punkti B. Seda
arvutatakse välja osakese lainete liitmisega ( ehk integreerimisega ) ehk kõik
trajektooride tõenäosusamplituudid summeeritakse. Kuid liikumistrajektoore
on tegelikult lõpmata palju. Seetõttu tuleb integreerida ehk summeerida üle
kõikide võimalike trajektooride, sest need lained on seotud osakese
kõikvõimalike teedega, mis läbivad mõlemat punkti.
4 Lõpuks saame tõenäosuse, mida annab meile sama ka lainefunktsioon.
R. Feynmann´i selline formalism kvantmehaanikast on matemaatiliselt üsna keeruline ja sinna sisse
jäävad inimese loogikale mõistmatud tõlgendused osakese kvantmehaanilistest omadustest. Seetõttu
esitame järgnevalt kvantmehaanikast hoopis teistsugusema pildi, mille korral tulevad osakese kõik
kvantmehaanilised omadused nende endi teleportreerumistest aegruumis. Näiteks kui R. Feynmanni
kvantmehaanika formalismi teooria käsitles osakesi, mis liiguvad kõikvõimalikke trajektoore
mööda, siis antud formalismi teoorias arvutatakse välja tõenäosused iga ruumipunkti ja ajahetke
kohta, kuhu osake teleportreerumisel jõuda võib. See on kahe erineva teooria vaheline erinevus,
kuid samas ka sarnasus. Alguse saab see idee nähtusest, mille korral osake läbib potentsiaalibarjääri.
Näiteks potentsiaalibarjäärile langegu vasakult paremale liikuv osake. Selle kõrgus on U 0 ja laius l.
Kui eksisteerib juht E < U 0 , siis on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib barjääri ja
satub barjääri välisesse piirkonda. Potentsiaalbarjääri E