Maailmataju

mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem
probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess
kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.
Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla
väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja
nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on
täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid
teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja
suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni.
Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsifikatsiooni
aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks
osutuda.“ See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et
ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadlased
oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on
tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel
käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised.
Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Lakatos
oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas
just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evolutsioon
sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur. Ei falsifikatsionalistlik ega ka induktivistlik
teooria seda aga ei märganud. Lakatos püüabki uurida teaduses olevaid erinevaid teooriaid kui
korrastatuid struktuure. Lakatos püüdis oma teooriaga õigustada Popperit. Selleks esitas ta oma nn
„uurimisprogrammi“, mis koosneb „kõvast tuumast“ ( negatiivne heuristika ) ja „kaitsevööndist“ (
positiivne heuristika ). Esimene peab jääma muutmata kujule, kuid teine annab vaid selliseid
juhtnööre, mis on valdavalt umbkaudsed. Näiteks planeetide ( sealhulgas ka Maa ja Kuu ) tiirlemine
ümber Päikese ja Maa pöörlemine ümber oma kujuteldava telje ongi Mikolai Koperniku astronoomia
põhiliseks ideeks – ehk selle „kõvaks tuumaks“. Sellised püstitatud teoreetilised hüpoteesid on
teadusliku uurimuse aluseks. Nii öelda „kaitsevööndisse“ ehk struktuuri teise osasse kuulub
programmi ja vaatlusandmete vahel esinev mitte vastav informatsioon. Kuid sellise heuristika
esinemine on samuti oluline, sest see näitab, kuidas lisada hüpoteese toetavaid ideid, kuidas arendada
vastavaid matemaatilisi ja eksperimentaalseid meetodeid, kuidas muuta teaduslikku uurimist
ümber lükkavaid versioone jne. Sellisel juhul peab olema programm väga hästi seoses ja see võib
viia aja jooksul uute nähtuste avastamiseni. Sellise uurimisprogrammi metoodiga tegeleb antud
üksiku programmiga, kuid samas see ka võrdleb sellega võistlevaid uurimisprogramme. Kaitsevööndi
laiendamist, teisenemist ja uute hüpoteeside lisamist eeldabki üksik uurimisprogramm.
Kõiki lisatavaid hüpoteese muidugi testitakse. Võistlevaid uurimisprogramme käsitletakse vastavalt
nende arengu järgi ja ka selle järgi, missugune uurimisprogramm kõige paremini ajale vastu peab.
Valikuid teha ei ole kerge. Lakatos püüdis seletada teaduse arengut läbi teaduse enda loogika.
Ühiskonna reaalseid vajadusi ta seejuures ei hõlmanud. Tema arusaam kuulub ratsionalismi.
Probleem seisneb selles, et millised on need universaalsed tingimused, mille järgides on teooria
teaduslik. Kuhni arvates oli suuresti määravaks just teadlaste üldine arvamus. Kui ei eksisteeri neid
universaalseid tingimusi, siis tulekski Lakatosi arvates Kuhni veendumust aktsepteerida. Teadus
peab aga propageerima tõeseid teadmisi, mitte aga veendumusi või uskumusi. Ja teadus arenebki
välja just uurimisprogrammide vahelises võistluses. Lakatos andis kindlad kriteeriumid vaimse
arengu hääbumise ja sellega seotud kahtlasi uurimisprogramme kõrvaldada. Selleks käsitles ta
programme kui oletusi, mis peavad olema testitavad. Just oletuse adekvaatsust tuleb eksperimentaalselt
kontrollida võrreldes seda samas teadusajalooga, eriti just füüsika ajalooga. Metoodika on
siis õigustatud, kui suudetakse ära seletada head teadust ja selle ajalugu. Sellisel juhul on Lakatosi
ratsionalismist tingitud kriteerium ainult oletuslikul kujul, mida peab kontrollima vastavalt teadusajaloole.
Arengu läbi teinud programmide kasutamist ja hääbuvate programmide eiramist tema
teooriast küll ei saa järeldada. Alati on teaduses ju võimalik mõne manduva programmi uue
tulemine. Tema metoodika sarnaneb pigem teadusajaloolase juhendiga, kui teadlase omaga. Ta
pidas kõige tõsiseltvõetavama teadusena just füüsikat, sest see on „kõrgem“ kõikidest teistest
105