Maailmataju

üldse kogu psüühiline tegevus jääb täpselt samasuguseks pärast kliinilist surma, näitab seda, et
peale neuronite elektrilise laenglemise on oluline ka nende ruumiline koordinatsioon üksteise
suhtes. See tähendab, et nii neuronid kui ka nende ruumiline paigutus üksteise suhtes on alati samad
nii enne kliinilist surma kui ka pärast seda ja isegi selle seisundi ajal. Ainult elektrilaengu
puudumine või eksisteerimine määrabki ära selle, et kas inimene on teadvusel või kooma seisundis.
Elektriliselt laenglevate neuronite ruumiline orientatsioon üksteise suhtes, mis on ajas muutumatu (
sest neuronid üksteise suhtes ei liigu ), on aluseks väljade konfiguratsiooni erinevatele
variatsioonidele, mis on omakorda füüsikaliseks aluseks teadvuse ja seega psüühika tekkimisele.
Konfiguratsioon
Teadvuse olemuse ja selle tekkimise mõistmine seisneb konfiguratsioonis. Näiteks inimese
teadvussisus võib esineda sooja aisting ehk inimese keha tunnetab teadvuslikult sooja temperatuuri
ruumis. Põhimõte seisnebki selles, et inimene ei saa soojaaistingut tunda, kui ta ei ole kogenud või
ta ei tea külma aistingut. See kehtib ka vastupidisel juhul. See tähendab seda, et kui inimene pole
mitte kunagi tundnud külma aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole võimalik aru saada ( ja sellest
tulenevalt ka teadvustada ) sooja aistingut oma kehas. Sellest seaduspärasusest tulebki välja
konfiguratsiooni mentaalne olemus. See tähendab seda, et inimese sooja aisting saab tekkida siis,
kui inimene on tundnud ka külma aistingut ehk tegemist on illusiooniga, mis tekib ainult
„konfiguratsioonis iseendaga“. Näiteks kui inimese teadvussisus esineb sooja aisting ja ta pole mitte
kunagi varem tundnud mingit muud temperatuuri aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole ka siis see
sooja aisting teadvuses enam sooja aisting ehk seda ei saa siis olemas olla. See tähendab seda, et
üksinda ei saa teadvussisu eksisteerida ehk soe aisting ei ole meie jaoks enam soe, kui me ei tea mis
asi see külm on. Sooja- ja külma aistingut ei ole tegelikult mõlemat olemas ( ehk need ei saa
omaette eksisteerida ), vaid need tekivad siis, kui üks neist jääb väljapoole teadvust ja teine
teadvuse ulatusse.
Antud juhul jääb mulje, et inimese teadvus on seotud kuidagi mäluga või varasema kogemusega.
Inimene ei saa ju teadvustada keha soojust, kui ta ei ole mitte kunagi varem tundnud külma
aistingut ning vastupidi. Mäluga või varasema kogemusega ei ole siin tegelikult tegemist ehk
teadvus ei ole tegelikult mingi mälu sarnane moodustis. Näiteks kui inimesel on täielik mälukaotus,
siis teadvus on tal sellegipoolest täpselt samamoodi edasi. Selle paremaks mõistmiseks analüüsime
edaspidi elektrijõu analoogiat täpsemalt mõju ja vastumõju näite näol.
Inimese teadvusseisundi ajal võivad esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid, kuid kõikidest
nendest teadvussisudest saame kogeda ühel ajahetkel ainult ühte. See tähendab, et mitte kunagi ei
saa teadvustada mitut sisu korraga, vaid need sisud saavad esineda ainult erinevates ajahetkedes.
Seetõttu on inimese teadvus selektiivne ja ei ole ajas püsiv ( vähemalt mitte pikaks ajaks ), sest
nendest miljarditest erinevatest teadvussisudest saame kogeda ühel ajahetkel ainult ühte. Kuid
samas teadvusseisund võib ajas olla püsiv ja olla ka enamasti ühetaoline. On loomulik ja
ratsionaalselt loogiline järeldada, et kõik need miljardid erinevad teadvussisud on oma olemuselt ja
tekkimiselt ühesugused. See tähendab seda, et kui me teame näiteks ühe teadvussisu tekkimise
olemust, siis seega peaksid ka kõik teised teadvussisud tekkima analoogselt. Näiteks inimene ei saa
teadvustada sooja aistingut, kui ta ei ole mitte kunagi varem tundnud külma aistingut ja vastupidi.
Ometi esineb teadvussisus ainult sooja aisting ja külma aisting jääb teadvusest välja. Täpselt
samasugune põhimõte kehtib ka näiteks liikumise tajuga. Näiteks mingi keha liikumist ei ole
võimalik teadvustada, kui me ei teaks millises ruumipunktis keha varem oli. Keha liikumine on alati
suhteline ehk seda saab tuvastada ainult teiste olemasolevate kehade kaudu. Nii väidab meile
füüsikateadus ja tundub, et seda sama põhimõtet saab rakendada ka teadvuse olemuse mõistmiseks.
See tähendab, et ka mingi teadvuse sisu avaldumine saab olla ainult mingi teise teadvussisu suhtes,
20