Maailmataju

Teadvus ajas ja ruumis
Vastavalt füüsikaseadustele omavad kõik kehad ruumimõõtmeid – pikkust, laiust ja kõrgust.
Täpselt sama kehtib ka teadvuselamuses eksisteerivate ( tajutavate ) kehade ehk objektide
mõõtmetega. See tähendab seda, et teadvuselamuses tajutav objekt peab ka tegelikkuses omama
mõõtmeid. Kuna teadvus asub ajus, siis seega tajutavad objektid hõlmavad ajus ka reaalselt
ruumala. Arvestama peab ainult seda, et tajutavate objektide suurused on ajus tegelikest objektidest
palju väiksemad, kuid lõpptulemusena jääb siiski mulje, et teadvuselamuses tajume objektide
suuruseid sellistena, mis vastavad ka nende tegelikele suurustele. Seda me mõistame absoluutse
ruumi teadvustamisena. Analoogiliselt on teadvuselamuses sama ka aja intervallide pikkustega ehk
absoluutse aja teadvustamisega. See tähendab seda, et tajutav üks tund teadvuselamuses on ka
reaalselt ( päriselt ) üks tund. Ainsaks erandiks on siin aga inimese unenäod. Inimese unenäos
eksisteeriv ajakulg ei pruugi alati ühtida reaalse aja kulgemisega. Näiteks unenägu võis inimesele
tunduda, et see kestis umbes tund aega, kuid tegelikult magas inimene ainult viis minutit.
Absoluutse aja ja ruumi teadvustamisel baseeruvad ka veel nö. suhtelised aja ja ruumi
teadvustamised. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi
tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest ( absoluutse aja ja ruumi teadvustamisest )
moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast,
mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja
lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja
väikeste vahemaade korral kaugemal olevat. Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi
ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub
aeg voolavat aeglaselt, kuid samas vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.
Füüsikaliselt ei ole võimalik, et ühte neuronisse oleks kuidagi talletatud või salvestatud
visuaalne kuvand ( s.t. informatsioon ) näiteks vanaemast. Puhtalt füüsiliselt pole see võimalik.
Võimalik on ainult see, et mingi kindel neuron võib oma laenglemisega ja oma seostega teiste
neuronitega aktiveerida rida teisi neuroneid või isegi neuronipopulatsioone nii, et lõpuks tekib
inimesel peas kujutis vanaemast. Näiteks uurimused ongi näidanud seda, et mõne kindla inimese,
paiga või kontseptsiooni tähistamise juures on aktiveerunud ajus ainult kindlad üksikud neuronid (
aktiveerunud võib olla ka üks neuron ). Analoogiliselt funktsioneerib hipokampuse ajupiirkond, mis
koordineerib inimese mälestusi. Mingi mälestuse meenutamisel lülitab see taas sisse tervet aju
hõlmava hiiglasliku seosevõrgustiku, mis esimest korda aktiveerus parajasti siis, kui esimese
kogemusega talletati mälestused.
Maailmapilt on ajus erinevate piirkondade vahel ära jaotatud. Seetõttu polegi nii väga oluline, et
mis asendisse see maailmapilt ajus lõpuks tekib – me näeme maailma ikkagi sellisena nagu me seda
praegu näeme. Näiteks avakosmoses olles pole üldse vahet, et kus on lõuna ja kus on põhi.
Valgusaistinguid võtavad silmas vastu retseptorid, mida on kahte liiki. Värvuste peale
reageerivad kolvikesed ja nõrga valguse peale kepikesed. Retseptorid muudavad erutuse
elektriimpulssideks ja need saadetakse nägemisnärvi. Parem ja vasak nägemisväli omavahel
ühendatakse nägemisnärvi ristmikus, kus närvikiud, mis lähtuvad mõlemast silmast, omavahel
kohtuvad. Pärast ühendumist saadetakse nägemisaisting edasi sügavamale aju soppidesse. Näiteks
talamus on esimene ajupiirkond, mis nägemisaistingut töötleb. Talamuses analüüsivad osad
neuronid värvusi ja kontuure, kuid teised aga liikumist ja sügavust. Kuid lõplik visuaalne pilt
moodustub visuaalses ajukoores ehk korteksis, kuhu suunduvad lõpuks nägemisnärvi kiud.
Visuaalsest korteksist omakorda saadetakse nägemisinfo aju teistele osadele. Peab ära märkima, et
37