Maailmataju

1. Kõik närvirakud ehk neuronid on elektriliselt polariseerunud, mis tähendab seda, et neuroni
välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk
neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV.
Puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute
konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Kuid neuroni pind ei ole siiski täielikult
kaetud sellise elektrilise polarisatsiooniga. Näiteks eksisteerivad nö. augud, mille läbi
imbuvad neuronisse või väljuvad neuronitest virgatsained. Need augud eksisteerivad
tavaliselt neuronite sünapsites, mida neuroloogiliselt tuntakse virgatsainete säilitavate
põiekestena ( kui nende membraanid sulanduvad rakumembraani ) ja ioonkanalitena ( mille
läbi jõuavad erinevad virgatsained postsünaptilisse rakumembraani ). Just neid kanaleid või
auke, mille kaudu virgatsained liiguvad, saab käsitleda neuroni polarisatsiooni pinna
aukudena ja seeläbi ka aegruumi lõkspinna aukudena. Seal, kus ei ole elektrilaengute
polarisatsiooni pinda, pole ka aegruumi lõkspinda. Just selletõttu ei sega lõkspinnad aju
virgatsainete ehk neurotransmitterite tööd, sest need liiguvad ainult läbi aukude, kus ei esine
elektrilaengute polarisatsioonipinda ja seeläbi ka aegruumi lõkspinda. See tähendab seda, et
virgatsained ei läbi aegruumi lõkspinda, vaid ainult läbi lõkspinna aukude, mis ruumiliselt
kattuvad täpselt ka neuroni elektriliselt polariseeritud pinna aukudega, mille kaudu
liiguvadki erinevad neurotransmitterid.
2. Neuroni välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge
all ehk neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV.
Selle puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute
konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Teoreetiline füüsika näitab, et sellisel juhul
peaks neuroni välispinna läheduses tekkima aegruumi lõkspind, mis on ääretult õhuke, kuid
samas selle pindala peaks katma peaaegu terve neuroni enda pindala. See tähendab, et
neuroni pinda peaks katma aegruumi lõkspind. Kuid tegevus- ehk toimepotentsiaali korral
tungivad positiivsed ioonid lühikeseks ajaks neuroni membraani sisemusse. Sellisel juhul
neuroni siseosa potentsiaal kasvab seeläbi järsult ja saavutab lühikeseks ajaks
väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. See põhjustabki neuroni kui närviraku laenglemist.
Neuron laengleb siis, kui tema pinna elektriline polariseeritus on häirunud ja seetõttu ei saa
eksisteerida ka aegruumi lõkspinda, kuna selle tekitajaks on stabiilne elektrilaengute
polarisatsioonipind. Kuna neuroni laenglemise ajal on neuroni polariseeritus tugevasti
häirunud ( mis tegelikult põhjustabki neuroni laenglemist ), siis ei saa eksisteerida aegruumi
lõkspinda. Lõkspind eksisteerib ainult siis kui neuron ei laengle ehk neuroni
puhkepotentsiaali ajal. See tähendab nüüd seda, et aegruumi lõkspinnad tekivad siis kui
neuronid ei laengle ja lakkavad eksisteerimast siis kui neuronid laenglevad. Neuronite
laenglemised ja aegruumi lõkspindade eksisteerimised on omavahel seetõttu
„antisünkroonselt perioodilised“. Antisünkroonsus selles mõttes, et üks eksisteerib siis kui
teine ei eksisteeri ning vastupidi. Nii et kui neuronid laenglevad, siis aegruumi lõkspinnad ei
sega neid oma mitteolemasolu tõttu sel ajal, kui neuronid on aktiivsed ja mõjutavad üksteist
elektriväljadega. Niimoodi ajas perioodiliselt tekkivad aegruumi lõkspinnad ei sega inimese
aju normaalset tööd. Puhkepotentsiaali ajal olevaid neuroneid võib käsitleda kui
„surnutena“, sest siis pole neil ümbritsevale mitte mingisugust füüsikalist mõju.
Lahtine aegruumi lõkspind tekib siis kui neuron ei laengle ja lõkspinda ei eksisteeri siis, kui
neuron laengleb. Tekib küsimus, et kuidas siis saavad aegruumi lõkspind ja neuroni laenglemisega
tekitatud elektriväli sattuda omavahelisse interaktsiooni? Tegelikult on lahendus väga lihtne. Ühe ja
sama neuroni korral ei saa tõesti aegruumi lõkspind ja elektriväli minna omavahelisse
interaktsiooni, sest need eksisteerivad erinevates ajahetkedes – üks eksisteerib siis kui teine ei
eksisteeri ja vastupidi. Kui aga tegemist on rohkem kui ühe neuroniga ( näiteks neuronite
süsteemiga ), siis sellisel juhul peavad neuronid laenglema antisünkroonselt ( ehk mittesünkroonselt
). See tähendab seda, et kui üks neuron on parajasti laetud, siis teine neuron on sel ajal aga
puhkeolekus. Elektrilaenguga neuron tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja, mis mõjutabki seda
152