Maailmataju

tunnestuslikkus on seejärel suurenenud ja muretsetakse palju rohkem keskkonna pärast. Mack uuris
inimeste kui psühhiaatrina subjektiivseid lugusid tulnukate inimröövidest, kasutades
psühhoanalüüsi peamiseid uurimismeetodeid: hinnata inimeste lugude autentsust ja afektiivset
intensiivsust, tuleb olla järjepidev erinevate lugude võrdlemisel, uurida inimeste motivatsiooni,
kriitilisust, tõsiseltvõetavust, ausust jne. Erilise tähelepanu all oli kindlasti uurida tulnukate
inimröövide seotust inimese enda kogemustega ja kuidas see kogemus suhestub inimese enda
varasema elu suhtes ehk uurida lugude üldist konteksti. Kriitikud aga leiavad, et uuritavaid isikuid
on võimalik uurimise käigus mõjutada ja seeläbi inimesed loovad endale kogemusi, mis vastavad
uurijate ootustele ja mõjule. Mack aga oma uurimustes leidis, et see võimalus on siiski kaduv väike.
Kui ka uurijad püüavadki uuritavaid kuidagigi mõjutada, siis lõpeb see enamasti läbikukkumisega.
Kummalisel kombel arvavad enamus tulnukate inimröövi üleelanutest, et nende kogemus võis olla
pigem halb unenägu, kui reaalne sündmus. Kui nad aga hiljem psühhiaatrilise uurimuse käigus
siiski avastavad, et tegemist oli ikkagi reaalse sündmusega, valdab neid hirm ja ebakindlus
võimalike korduvate juhtumite pärast tulevikus. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendusmaterjali selle
kohta, et tulnukate inimröövid oleksid põhjustatud mingisugustest psühhotraumadest või muudest
patoloogilistest kogemustest. Mack leidis ka seda, et need ei ole valemälestused ega ka inimeste
enda poolt loodud mälestused. Uuritavate peal on kasutatud ka hüpnoosi võtteid, et läbielanud
saaksid oma kogemusi võimalikult täpselt taas üleelada ja neid siis kirjeldada. Mack leidis, et
hüpnoos on võimeline segama inimese mälu funktsioneerimist, kuid seda ei tasu ka eeldada.
Tulnukate inimröövi üleelanud inimesed kannatavad mingilmääral traumajärgse stressi all, kuid see
ei ole kogetu põhjustajaks, vaid on kogetu tagajärg. Samuti ka nende kogemused on traumadest (
per se ) tunduvalt komplekssemad.
Mistahes juhtumi korral on väga oluline selle allikas. Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku
analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse tasemest. See on
tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga
täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite
usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud (
õigusteaduse keeles öelduna seda “menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või
sõjaväelased, siis see on kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus
kohalikule väljaandele. Maailmas leidub palju juhtumeid, mille korral on seda uurinud ja
analüüsinud juba oma ala eksperdid, mis on UFO-kirjanduses ka sageli viidatud. Kõige suurema
usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või praegustest
sõjaväelastest, kellel on või olid ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud juhtumitega.
Järgnevalt esitame lühikese ülevaate kõige usaldusväärsematest allikatest, mis on maailma
ajaloos üldse võimalik kätte saada. Järgnevate materjalide „koondallikaks“ on väga hea raamat
„Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ ( lk. 75 ja 88 ), mille üheks autoriks on samuti väga tuntud
ja tunnustatud UFO-uurija Jenny Randles:
“UFO-dest on kirjutatud palju raamatuid, kuid enamikku neist pole kuigi kerge leida. Peter
Hough ja Jenny Randles on koostanud mainitud teemal põhjaliku ülevaate “The Complete
Book of UFOs” ( Piatkus, London, 1994 ). Jenny Randlesi raamat “UFOs and How to See
Them” ( Anaya, London; Sterling, New York, 1992 ) annab väga ilmeka ülevaate IFOprobleemidest
ning selgitab, kuidas pealtnägijad püüavad mõista, mis võis märgatud nähtusi
põhjustada.”
“Doktor Edward Condon oli aatomipommi loonud “Manhattani projekti” töörühma liige.
1967. aastal hakkas ta USA Kongressi otsusel juhtima Colorado Ülikoolist värvatud
uurimismeeskonda, mis kulutas rohkem kui kahe aasta jooksul UFO-nähtustega tegeledes
suurel hulgal maksumaksjate raha. Töö tulemusena valmis tuhandeleheküljeline ettekanne
“Scientific Study of Unidentified Flying Objects” ( E. P. Dentton, New York, 1969 ).
Ettekandes on põhjalikult valgustatud rohkem kui kuutkümmet paljude teadlaste täheldatud
juhtumit ning antud üksikasjalik ülevaade sellealastest fotodest, radariga sooritatud
uuringutest ning UFO lennutrajektooride iseärasustest. Ehkki Condon väidab juba raamatu
17