Maailmataju

vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on
tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid
surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid
vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et
pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab
minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline
avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu
kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de
eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid
probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse
üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja
selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus
muutubki SLK-de uurimisel suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse
empiiriline tõestus, siis teadus selle nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal
hulgas ka surnud inimesed ) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et
( võib olla ) “nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult
tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse
peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha
ei saanud ) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt”
ääretult “rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie
eest varjata.
3.1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus
Vaimud, hinged, valgusolendid ( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks ), kummitused,
poltergeistid, deemonid ( keda uurivad demonoloogid ) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib
tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool
loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed ( või kehast väljunud tulnukad
ehk maavälised mõistusega eluvormid ) nagu me näeme seda SLK-de korral. Näiteks need
„olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga tõenäoliselt kehast väljunud
inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud teoses ( ülitsivilisatsiooniteoorias
) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi valgusolendina. Üldiselt nimetatakse
morphusolendiks bioloogilist eluvormi ( näiteks nagu inimesed Maal ), kuid amorphusolend on kui
valgusolend ( näiteks kehast väljunud inimene ).
Meditsiinis on läbi aegade vaieldud selle üle, et kas SLK on põhjustatud inimese sureva aju
viimastest funktsioonidest või on tegemist tõepoolest reaalsete nähtustega. Kas inimese kehast
väljumine on reaalne või siiski ajuillusioon on tegelikult võtmeküsimus olnud kogu aeg. Antud
käsitletav inimese kehast väljumise füüsikateooria näitab veenvalt, et inimese kehast väljumine ei
ole tegelikult vastuolus füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi. See tähendab seda, et isegi kui
kõik SLK kogemused osutuvad tõepoolest inimese ajuillusioonideks, siis sellest hoolimata on
võimalik füüsika seadustega veenvalt näidata, et inimese kehast väljumine on füüsikaliselt täiesti
võimalik. Võib väita isegi nii, et kehast väljumine pole mitte ainult võimalik, vaid füüsika areng
näitab selle kindlat tulenemist elektromagnetismi ja aegruumi füüsikast. Sarnane olukord oli ka ajas
rändamisega, mille korral ei usutud selle loomise võimalikusesse, kuid samas objektiivselt
analüüsides ei olnud ajas rändamine vastuolus ka füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi –
füüsika seadused ( nagu näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) hoopis vihjasid selle loomise
võimalikusesse. Selles seisnebki kehast väljumise „sõltumatuse printsiip“, mis ütleb meile seda, et
127