Maailmataju

selline füüsiline protsess sarnane. Ka planeedi Maa eluslooduses on täheldatud liikide vahelisi
ristandumisi. Liikide omavahelised ristandumised on tegelikult bioevolutsiooni üks toime
mehhanisme. Näiteks on esinenud juhtumeid, mille korral hunt ja koer omavahel looduses
bioloogiliselt ristuvad. Nii tekibki uus nähtus liikide mitmekesisuses – huntkoer, mis on küll väga
haruldane juhus kuid seda on siiski looduses täheldatud. Tulnukate eesmärk ongi luua uus liik
inimeste ja nende vahel, et seeläbi rikastada nende ( ja tegelikult ka meie ) genofondi. Geneetilised
manipulatsioonid on tegelikult bioevolutsiooni üks toime mehhanisme uute liikide tekkimiseks.
Bioloogia teadus annab meile sellest väga põhjaliku ettekujutuse, kuid inimeste bio- ja
geenitehnoloogiad pole „veel“ siiski sellisel arvestataval tasemel, et luua Maal uusi liike ja veel
mõistuslike liike. Küll aga on palju aretatud erinevaid taime sorte ja looma ( näiteks koera ) tõuge,
mis küll ei kuulu liigi ( kui mõiste ja tähenduse ) hulka. Kuid see pigem näitabki seda, et uue liigi
loomine Maal ei ole inimestele enam futuristlik teema. Maailma esimene imetaja klooniti juba
1997. aastal, milleks oli siis lammas nimega Dolly. Inimese kloonimiseni pole veel jõutud, kuid ega
see ilmselt tulemata ka jää. Kloonimine põhineb geneetikal ja geneetika põhineb pärilikkusel, mis
esineb elusolenditel. Näiteks lapsed on oma vanemate sarnased, loomad sigitavad järglasi, kes on
nendega sarnased ja seemnetest kasvavad taimed, mille õied ja viljad sarnanevad sellega, millelt
seemned pärit on. Selle sarnasuse põhjustavad geenid, mida pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele.
Näiteks lapsel võivad ilmneda ema näojooned, võimed ja kombed ka sellisel juhul, kui ta ei ole oma
ema kunagi näinud. Spermatosoid kannab endas kõiki pärilikke sarnasusi põhjustavaid tegureid.
Inimene on kasutanud teadmisi pärilikkusest juba väga pikka aega. Näiteks vanad Hiina allikad
väidavad, et peaaegu kuus tuhat aastat tagasi aretati paremaid riisisorte ristamise ja valiku teel.
Umbes 4000 aastased ( enne meie ajaarvamist ) Babüloonia kivitahvlid näitavad hobuse viie
põlvkonna sugupuud, mis kujutab pea ja laka tunnuste pärilikkust.
Tulnukad soovivad luua uue bioloogilise liigi, et siis sellega geneetiliselt liituda. Nii nad lõidki
geneetiliste manipulatsioonide tulemustena enda ja kunagi Maal elanud primaatide ( ahvide ) vahel
inimliigi ja alles siis veel omakorda loovad enda ja inimeste vahel uut liiki, et rikastada nende enda
genofondi. Ilmselt tulnukad soovivad liituda siiski mõistuslikku liigiga, mitte lihtsalt suvalise Maal
elava looma liigiga. Ja see tähendab ka seda, et nad loovad enam just enda sarnaseid bioliike.
Näiteks kui võrrelda omavahel inimesi ja humanoid-tulnukaid, siis tegelikult inimesed ongi väga
sarnased tulnukatega – geneetiliselt oleme ju nendega suguluses, välimuselt oleme nendega väga
sarnased ja sarnasusi esineb ka sotsiaalses ja kultuurilises käitumises ning mõtlemises.
Oluline on märkida ka veel seda, et tulnukate loodavad liigid oleksid paljunemisvõimelised. See
tähendab seda, et nende geneetiliselt loodud hübriidid oleksid võimelised andma edasi järglasi.
Hübriidi vanemad on pärit erinevatest liikidest. Näiteks muulad on hübriidid, kuid nad ei anna edasi
järglasi. Kuid seevastu kodu- ja metssea hübriidid toovad ilmale järglasi. Hübriid, kes on
paljunemisvõimeline, võib tagasi ristuda ja selle käigus võivad teise liigi geenid kaasa tulla.
Erinevate liikide geenifondide ristumine võib põhjustada looduslike liikide väljasuremist või
populatsiooni kohasuse langust, mille tagajärjeks võivad muutuda isendite sigimise ajad. Geneetika
määrab ära hübriidi järglaste sigimisvõimelisust. Näiteks taimede omavaheline hübridiseerumine
suurendab saagikust.
Kui mingi intelligentne elusolev liik eksisteerib väga kaua aega ( näiteks Maa aastates umbes
sadu tuhandeid aastaid ), siis selle liigi isendite arvukus on tunduvalt suurem planeet Maal elavate
inimeste omast võrreldes praegusel ajal inimeste arvukusega Maal, mis oleks siis veidi rohkem kui
seitse miljardit inimest. Tegemist oleks sellise aruka liigiga, mille isendite arvukus oleks umbes
sadades või isegi tuhandetes miljardites. Mida vanem on liik ( ehk seeläbi mida suurem on liigi
isendite arvukus ) seda enam „vananeb“ liigi genofond ( genotüüp ). Genofond ehk geenifond on
populatsiooni või liigi kõigi geenide ja nende alleelide ning muude geneetiliste elementide kogum.
Liigi genofondi vananemise all mõeldakse siin seda, et mida rohkem liigi isendite geenid omavahel
kombineeruvad ja mida rohkem seeläbi järglasi sünnib, seda rohkem vaesub pärilikkuse
informatsioon, kuna geenide omavahelisi kombinatsioone ei saa olla siiski lõpmatult palju, sest
geenide kombinatsioonide varieeruvus lihtsalt väheneb. Liigi genofondi vaesumine sõltub ajast ja
ka isendite paljunemiskiirusest. Liigi genofondi vaesumise tõttu pole isendite järglased enam
unikaalsed ( s.t. ainulaadsed ), sest nad sarnanevad üha enam eelmiste generatsioonide (
48