Maailmataju

kuid mõlemad üksteisest eraldi ei eksisteeri ja ka mõlema summeerumisel lakkavad mõlemad
pooled eksisteerimast. Füüsika defineerib liikumist nõnda, et keha liikumine on keha asukoha
vahetus mingi ajaperioodi vältel, kuid samas ei ole võimalik liikumist tuvastada kui pole olemas
teisi kehasid, mille suhtes liikumine toimuks või nähtuks. Sellest järeldub, et mõnes mõttes avaldub
konfiguratsiooni olemus ka päris looduses, mitte ainult inimese teadvuses.
Konfiguratsiooni parimaks analoogiaks võetakse tavaliselt elektrijõu elektromagnetismi
õpetusest. Näiteks elektrijõud ( s.t. tõmbejõud või tõukejõud ) tekib alati siis kui omavahel
vastastikku satuvad vähemalt kaks elektrilaengut. Laetud kehad omavahel tõmbuvad või tõukuvad
kui need satuvad omavahel ruumis piisavalt lähestikku. Selline elektrijõud ei teki mitte kunagi ühe
laengu olemasolu korral. See tähendab seda, et kahe laengu vaheline elektrijõud tekib alati siis kui
omavahel vastastikku satuvad vähemalt kaks laengut. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Siit on
selgesti näha, et elektrijõud ei eksisteeri omaette ehk ühe laengu eksisteerimise korral ruumis ilma
teise laengu olemasoluta. Seda saab tunda ka magnetitega. Kui inimene võtab kätte ühe magneti,
siis ta ei tunne enamasti mitte midagi. Võetakse kätte nagu mingit kivimit, mis ei tekita ümbritsevas
ruumis mitte mingisugust füüsilist mõju, kui väljaarvata siis ainult mehaanilist jõudu. Kui aga
lähendame ruumis käes hoitavat magnetit mõne teise lähedal asuvale magnetile, siis tunneme
tekkivat magnetjõudu ( vastavalt siis tõmbe- või tõukejõudu ). Selline analoogia töötab väga hästi
konfiguratsiooni mentaalse olemuse mõistmiseks, mis on ühtlasi aluseks ka teadvuse sisu tekkimise
mõistmiseks. Näiteks nii nagu magnetjõud saab tekkida kahe magneti omavahelisel vastastikusel
kokkusaamisel ja ühe magneti korral seda olemas ei ole, nii tekib ka sooja aisting teadvuses siis, kui
inimene on varem tundnud ka külma aistingut.
Analüüsime eelnevalt välja toodud analoogiat täpsemalt. Elektrijõud ( s.t. tõmbe- või tõukejõud )
tekib ainult siis, kui omavahel vastastikku satuvad vähemalt kaks elektrilaengut. Sealjuures ei ole
vahet, et kas need on eri- või samamärgilised laengud. Nii nagu igasugune teine jõud koosneb ka
elektrijõud mõjust ja vastumõjust. See tuleneb Newtoni kolmandast seadusest, mis ütleb meile seda,
et igasugusel jõul on olemas ka vastumõju. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Mõju ja
vastumõju korral ei saa eksisteerida ainult ühte nendest, vaid need saavad eksisteerida alati ja ainult
koos. Igale mõjule on olemas ka vastumõju ning just seda meile see Newtoni kolmas seadus ütlebki.
See tähendab ka seda, et mõlemad ei saa eksisteerida üksteisest lahusolevana ehk üksinda omaette,
vaid ühe olemasolu on tingitud teise olemasolust ja ka vastupidi. See tähendab, et mõju ilmneb
sellepärast, et on olemas vastumõju ja vastupidi. Eraldi üksinda omaette eksisteerida ei saa kumbki
osapool. Täpselt samamoodi on ka teadvussisu korral, mil inimene teadvustab keha soojust. See
tähendab seda, et inimene ei saa tunda ( ehk teadvustada ) sooja aistingut, kui ta ei tea, mis see külm
on. See kehtib ka vastupidisel korral.
Analoogiat saab siin teha ka jäävuse seadusega. Näiteks jõu korral ei saa mõju ja vastumõju
eksisteerida üksteisest eraldi omaette olevatena, vaid need eksisteerivad ainult sõltuvalt koos. Mõju
ja vastumõju annab ka summeerumisel nulli ehk mitteeksisteerimise. Näiteks tähendab see seda, et
erimärgilised laengud tekivad alati ühe palju ehk summaarne laeng on alati null, mis tuleneb laengu
jäävuse seadusest. Mõju ja vastumõju võivad vektoriaalselt summana samuti olla võrdne nulliga.
See tähendab nüüd seda, et mõju ja vastumõju ei ole olemas üksteisest eraldi olevana ja samas
annab mõju ja vastumõju vektoriaalne summa samuti nulli ehk mitteeksistensi. Newtoni kolmandas
seaduses on vastumõju jõud negatiivse märgiga ja vektor näitab peale füüsikalise suuruse ka
suunda. Täpselt sama on ka teadvussisu korral. Inimene ei saa tunda sooja ega külma nii et pole
kunagi tundnud seda teist temperatuuri aistingut ehk sooja ja külma aisting ei saa eksisteerida
üksteisest eraldi üksinda omaette olevana täpselt nii nagu oli seda mõju ja vastumõju korral.
Samamoodi on tegelikult ka summeerumise korralgi, mis tähendab seda, et sooja- ja külma aistingut
pole mõlemaid tegelikult olemas ka koos vaadatuna ehk nende summa annab kokku nulli nii nagu
erimärgiliste laengute summa annab nulli: +1 ja -1 annab kokku ju nulli ( +1-1=0 ).
Kuna inimene ei saa teadvustada mitut sisu korraga, siis kas see tähendab seda, et inimese
teadvuses võib olla sooja aisting, kuid samal ajal teadvusväliselt tunnetab ta külma? Sellele vastust
otsides vaatame veelkord analoogiat elektrijõuga. Kahe elektrilaengu kokkusaamise juhul
mõjutavad need üksteist elektrijõuga. Nii nagu igal teisel jõul on ka elektrijõul kaks poolt – mõju ja
21