Maailmataju

inimese loodud personaalarvuti töötab peaaegu lõputute arvutusprotsesside tulemusena. Sellise
nähtuse korral, kui inimene loob ( arvuti baasil ) tehisintellekti ja see tehisintellekt hakkab
omakorda mõistma enda loojat ehk inimest, on tegemist imega. Taolist nähtust võib mõista
analoogiana mõistmaks Unisoofias supereufooria tekkimist. Näiteks on uskumatult erakordne juhus,
kui füüsika seadused loovad meile teadaoleva Universumi ja selles omakorda ka teadvuse (
mõistuse ), mis hakkab omakorda mõistma ( s.t. tajuma ) Universumit kui enda loojat. Seda siis läbi
loodusteaduslike teadmiste ja tunnetuste pagasi. Selles seisnebki kogu selle eufooriataju olemus ja
sisu. Selline juhus maailmas on tegelikult suur ime. Eespool välja toodud analoogia ongi tegelikult
kõige sisu, mis on aluseks ka kogu Maailmatajule ja Unisoofias kirjeldatud tajuelamustele ( eriti aga
eufooriatajule ). Teadmistest üksi jääb väheks, et mõista Universumit ja läbi selle kõige eksistensi.
Faktilised teadmised on ainult „lähtematerjalideks“ erakordsetele taju elamustele. „Tõeline“
mõistmine tuleb läbi tunnetuste. Vastasel juhul jääb maailma olemuse mõistmine teadvusele
võõraks.
Meie ümritseva maailma olemust ja kõige fundamentaalsemaid loodusseaduseid uuribki
teadusharu, mida nimetatakse füüsikaks. Fundamentaalfüüsikast on teada seda, et kõik tuntud
füüsikalised loodusseadused taanduvad lõpuks ühele põhiideele. See tähendab seda, et lõpuks
jõutakse fundamentaalfüüsika arengus arusaamisele, et Universumit pole tegelikult olemas ja kõik,
mida me kogeme, on sellest tulenev füüsikaline illusioon. Universumi eksisteerimise olematus tuleb
otseselt välja ajas rändamise füüsikast. See tähendab ka seda, et füüsika areng ei saa kesta siiski
lõpmatuseni. Näiteks olematuse kohta ei saa enam esitada selliseid küsimusi, et kuidas see tekkis,
millal see tekkis või kas see kestab igavesti. Piibli järgi on ka Jumal tekkimatu ja surematu. Selles
mõttes ongi olemas Looja, „kes“ on loonud sellise maailma, mida me tunneme. Kuid see Looja ei
eksisteeri tegelikult „isikulises vormis“ nagu inimesed sageli seda endale ettekujutavad. Tegemist
on tegelikult kõige fundamentaalseima loodusseadusega ( kogu looduse sügavaima olemusega ),
millest tulenevad absoluutselt kõik teised tuntud ( ja seni ka veel tundmatud ) füüsikaseadused.
Näiteks ajas rändamise füüsika kosmoloogiast on teada seda, et kogu meie Universumi ruumala
suureneb ajas ehk paisub, millel ei ole eelistatud suunda ega paisumiskeset. Kogu Universumi
ruumala paisub kõikjal ühe korraga. Universum ei paisu temast endast väljaspool eksisteerivasse
ruumi nagu õhupalli paisumise korral. Universumi paisumine on selles mõttes meie tavaarusaamadest
täiesti erinev nähtus. Universum „sai alguse“ (alg)singulaarsusest – s.t. punktist, mis oli
lõpmata väike. See seisneb tegelikult selles, et Universumi paisumine ( ehk Universumi ruumala
suurenemine ajas ) sai alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult väikese
Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib
Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena.
Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera,
seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum
tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras
aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline
kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria ( aine ja välja )
eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral
enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine.
Lõpmata kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus lõpmatult suur, mis viitab samuti
mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv
inimese teadvus ongi tegelikult looduse suur ime ja kui seda spetsiifiliselt tajuda, siis on võimalik
tunda enneolematut õndsust. Selline tekkiv õndsuse tunne sarnaneb surmalähedaste kogemuste ajal
kogetava õnne seisundiga, mida inimesed on aja jooksul kirjeldanud. Näiteks Pam Reynolds on
tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis
olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab
oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi
karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“. Selline imeline armastuse seisund tekib arusaamast (
tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutult
suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse
eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused
43