Maailmataju

närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub
seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See
liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et
elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena (
footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise
teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab
seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub
sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi
kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu
see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. See tähendab sisuliselt
seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see keha on „teinud
nihke“ tavaruumist hyperruumi ja hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult öeldes peab keha
„hetkeks“ eksisteerima „väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas. Kui on aga
tegemist seisumassita kehaga ( näiteks valgusega ), siis sellisel juhul see küll siirdub tavaruumist
hyperruumi, kuid hyperruumist uuesti tavaruumi enam ei toimu. Selle asemel jääbki keha igavesti
siirduma hyperruumist tavaruumi. Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole
füüsika seisukohast lähtudes seisumassi ( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega ehk kiirusega
c ), siis seega ei oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi.
Inimese kehast väljumise korral eralduvad inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad ( mis ei
oma seisumassi ) elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse
aegruumi enam ei ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie
tavalises aegruumis eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „vaimude“ ( „kummituste“
) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega
uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool
aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks
valgust ( informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või
neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid
pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu
on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja
nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui
inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast
tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis
toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad
isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.
Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see igavesti eemaldub
allikast valguse kiirusega ( vaakumis ). Sellise kiiruse tõttu me seda kätte enam kunagi ei saa.
Näiteks saatejaama sulgemise korral ( ehk välja allika kadumise korral ), ei saa me enam TV saadet
näha. Vastuvõtt on sellisel juhul võimatu, ehkki see väli veel ruumis levib. Elektromagnetlaine
jookseb meist lihtsalt mööda. Näiteks kui me vaatame läbi teleskoobi peeglit, mis on pandud Maast
umbes 10 valgusaasta kaugusele, siis peaksime nägema umbes 20-ne aasta taguseid sündmusi Maal.
Valgus ( kui elektromagnetlaine ) levib vaakumis konstantse kiirusega c, kuid aines liigub valgus
sellest väiksema kiirusega. Mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis,
seda enam aeglasemalt liigub aeg ja seda enam keha pikkus lüheneb. Sellepärast ei saagi valgus olla
mitte kunagi paigal. SLK-de korral ehk „valgusolendi“ valguse eksisteerimine on eespool mainitust
natuke teistsugusem. Sellisel juhul liigub valgus ehk elektromagnetlaine „aegruumist“ ( kus aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike ehk Albert Einsteini
üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on aegruum kõverdunud lõpmatuseni ) aegruumi ( kus aeg ja
ruum on meile igapäevaselt mõistetav ). See sarnaneks sellega, kui valgus liiguks sellise taevakeha
nagu musta augu Schwarschildi pinna seest väljapoole, mis mõistagi võtab välise vaatleja suhtes
lõpmatult kaua aega. Seetõttu saabki valgusolendi valgus ehk elektromagnetlaine olla meie suhtes
näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis võtab valgusel mistahes vahemaa läbimine
ruumis lõpmatult kaua aega. Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras ruumis
176