Maailmataju

kirgaste unenägude nägijatel on hea loogiline mõtlemine ja hea juurdlemis- ning analüüsimisvõime.
Kirgaste unenägude ajal esinev ajuaktiivsus on võrreldes ärkveloleku ja REM-unega vahepealse
staadiumiga.
Inimese ärkveloleku ajal tekivad erinevaid närviimpulsse ( ehk aktivatsioonipotentsiaale )
pidevalt juurde ja need ei kao ära. Sellega kaasneb ka neuronite sünapsite juurdekasv või sünapsite
tugevuste kuhjumine. Kuid närviimpulsse ei saa ajus olla lõpmatult palju ( näiteks ruumi puuduse
tõttu ) ja seega esineb ajus seisund ehk aktiveerub ajus selline mehhanism, mis korrastab
närviimpulsside kogust ajus ja viib need normaalsele tasemele, et saaks jätkuda normaalne
ajutegevus. Sellega kaasneb ka sünapsite vähenemine ( sünapsite tugevuste vähenemine ) ajus
teatud ajaperioodi jooksul ( näiteks une ajal ). Seepärast tekibki inimesel vajadus une järele. See
tähendab seda, et närviimpulsse ei saa ajus olla liiga vähe ega ka liiga palju, sest siis tekib teadvuse
kadumine ( võib tekkida näiteks uneseisund ). Võimalik, et närviimpulsside „kuhjumine“ toimub
kogu närvisüsteemi ulatuses, mida aju töötlema peab. Kuna inimese uinumisel aju üldine
bioelektriline aktiivsus langeb ( mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat sügavat und on tal
vaja ), siis võib see viidata aktsioonipotentsiaalide vähenemisele ajus. Kui impulss suubub
neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni
laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena
) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga
sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta
lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga
teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal (
9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod
gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad
kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained beetalainetega
( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained
4 – 7 Hz ).
Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus
olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka
mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite
ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel -
samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite
ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus
olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt
liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid
maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria.
Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks
Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates
31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt
kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda
aidanud.
Inimesed, kes on sündinud pimedatena, võivad sellest hoolimata näha visuaalseid pilte – näiteks
oma unenägudes. Need on väga hägusad ja lühiajalised, kuid siiski äratuntavad. Võrreldes
kaasasündinud vaegnägemisega ei ole nende nägemiskeskus kahjustunud ja seetõttu võib seal
esineda teatud piiritletud aktiivsus. Seda nägemiskeskust ajus on võimelised stimuleerima ka teised
meeled. See tähendab seda, et teised meeled, mis stimuleerivad nägemiskeskust, võivad oma enda
info põhjal luua visuaalseid pilte ümbritsevast maailmast. Näiteks nahkhiired ja hammasvaalalised
loomad kasutavad ultraheli ruumis navigeerimiseks või saagi püüdmiseks. Ultraheli korral
muundatakse kudedelt tagasi peegelduvat heli elektrisignaalideks, mida arvutis loob inimene lootest
või skanneeritavatest organitest visuaalse kujutise.
48