Maailmataju

ühest liigist tulnukate rassist, kes külastavad vahel meie Maad, ei pea seega paika. Tundub,
et asustatud planeete väljaspool Maad on üsna palju ( täpset arvu ei oska küll öelda ).
„Paljud ruumisõidukid on saavutanud kiiruse, mis läheneb valguse omale.“ See väide on
kooskõlas füüsika seadustega, mis ütleb meile seda, et valgusest kiiremini ei ole võimalik
liikuda. Sellest järeldub see, et ka ufod ehk maaväliste tsivilisatsioonide sõiduvahendid ei
saa liikuda kiiremini kui valgus vaakumis, vaid ainult selle lähedase kiirusega. Füüsika
seaduste järgi teisenevad aeg ja ruum välisvaatleja suhtes, kui keha liikumiskiirus läheneb
valguse kiirusele vaakumis. Seetõttu on nende ruumisõidukid võimelised ka ajas rändama
tulevikku, sest valguse lähedase kiirusega esinevad juba märgatavad ajavahed. Aja ja ruumi
teisenemise tõttu peab füüsikalise keha kineetiline energia olema väga suur, et läheneda
valguse kiirusele vaakumis. Tänapäeva füüsikud on seisukohal, et ajavahe ei saa praktiliselt
suureks osutuda, sest näiteks raketi kütusevaru ei saa ületada paljukordselt raketi enda kaalu
ja suured ehk nn. relativistlikud raketikiirused ei ole seetõttu tehniliselt saavutatavad. Kuid
tundub, et maavälised tsivilisatsioonid on selle füüsikateadusliku probleemi ära lahendanud.
Näiteks ühes teises ufo kontakti juhtumis ( Venezuela juhtum 1965. aastal 7. augustil San
Pedro de los Altos ) on tulnukad inimesele mõista andnud järgnevalt: küsimusele „Kuidas
lendavad taldrikud liiguvad?“ vastas maaväline olend Maa inimesele: „Need ei ole lendavad
taldrikud. Need on gravitalides ja need liiguvad kogutud päikeseenergia abil, mis arendab
tohutut magnetilist jõudu.“ Viimasest väitest on üsna selge, et kust tuleb nende
lennumasinate liikumisenergia, et saavutada valguse lähedasi kiirusi. Selles ei ole tegelikult
midagi müstilist. Ka meie, inimeste, loodud kosmoselaevades saadakse energiat just
päikeseenergiast ehk antud juhul päikesepatareidest. Ka maapealsed elektrijaamad on
loodud taoliste patareide baasil. Nende võimsus ulatub sadade megavattideni. Loomulikult
on need ufodega võrreldes väikesed võimsused, kuid mingisuguse ettekujutuse annab see
kindlasti. Näiteks Päike annab Maale igas sekundis ligikaudu 30 miljardit MJ energiat, mis
võrdub mitme miljoni hiidhüdroelektrijaama energiaga.
„Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese
praegusi arusaamisvõimalusi.“ See tähendab nüüd seda, et valgusest kiiremini ei ole küll
võimalik liikuda, kuid sellest hoolimata ületatakse väga suuri vahemaid ruumis väga
lühikese ajaga. Seda võimaldavad aegruumi tunnelid, mille läbimise korral jõutakse hetkega
kaugele sihtkohta. Ajadimensiooni kadumise all on mõeldud seda, et väljaspool aega ei
eksisteeri enam aega ja ajarännak ise ei võta enam aega. Ajas rändamine on kosmoserändude
uuttüüpi rakendus, mille korral sihtkohta jõudmine ei võta enam aega ehk toimub
teleportatsioon. Aja- ja ruumiteleportatsiooni võimaldab aegruumi tunneli läbimine, mis
toimubki hetkega. Aegruumi tunnelite olemasolu on ennustanud ka Albert Einsteini
üldrelatiivsusteooria, mis käsitleb kõveraid aegruume ehk gravitatsiooniväljasid. On täiesti
loogiline ja ratsionaalne eeldada, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised looma
aegruumi tunneleid ja neid transpordi vahenditena kasutama.
„Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja
mingit liiki ruumisõidukeid ...“ See on otsene vihje sellele, mida me nimetame
„vaimuilmaks“. Ruumisõidukite või üldse igasuguse tehnoloogia tarbimist ei vaja sellised
olendid, mida me mõistame kehast väljunuteks. Meditsiinis tuntud surmalähedaste
kogemuste ehk SLK korral väljub inimene oma kehast väljapoole aegruumi ja eksisteerib
ainult valgusena. Ta näeb ka valgustunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Sellisel
korral ei ole inimesel ega ka mingil muul olendil vaja mingit ruumisõidukit, et läbida lausa
terve Universum. Aegruumi väline „dimensioon“ ongi inimese jaoks „senitundmatu
dimensioon“, milles eksisteerib kehaväline inimene valgusena. Näiteks surmalähedaste
kogemuste korral, mil inimene väljub oma kehast ja eksisteerib ainult valgusena, on
inimesed tajunud aja eksisteerimise lakkamist. Seda aspekti on hästi kirjeldatud Irma
Weiseni raamatus järgmiselt: „Iowa ülikoolis ( psühholoogiaprofessori Russel Noyes´i
34