Maailmataju

armastuse ja rahulolu tunnet. Näiteks Pam Reynolds on tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal
seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala
hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse
igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“.
Armastus, mis valgusolendist lähtub, on inimesele kujuteldamatu ja enamasti seni kogetu. Ka
Unisoofias on kirjeldatud ülima armastuse tunnet ja sedagi, et kuidas selline taju üldse tekkida saab.
Ülima armastuse või õnne tunne on Unisoofias üks tähtsamaid taju liike, mida inimesel on võimalik
reaalselt tajuda. Religioonides on palju kirjutatud suurest õndsusest, mis inimesele pärast surma
osaks saab. Kuulus inglise neuroteadlane Susan Blackmore on pakkunud välja hüpoteesi, et ülima
õndsuse tunde surmalähedaste kogemuste ajal võib tekitada surnud aju loodud „kõigest lahti kistud
tunne“. See aga nii siiski ei ole ehkki tajutakse tõepoolest imelist tunnet, et ollakse kõigest lahti
kistud. Selline ülim eufooria tunne tekib inimesel uutmoodi reaalsuse tajumisel. Näiteks paljud
surmalähedaste kogemustega inimesed on jutustanud, et füüsiline maailm, mis avaldub pärast
surma, on reaalsem, kui meie maapealne elu. Sellises seisundis on inimese reaalsustaju väga
muutunud. Maapealne elu tundub talle nüüd unenäona, millest nüüd ärgati. Taas jälle väga sarnane
Unisoofias kirjeldatud reaalsustaju kogemusega. Seni elatud elu osutub ebareaalsuseks just
sellepärast, et inimene on eksisteerinud sellises maailmas, kus „valitsevad“ tuntud loodusseadused.
Kuid nüüd ollakse Universumist ( s.t. loodusseadustest ) „väljaspool“ sõltumata maailmas ( kogu
looduses ) kehtivatest seadustest. Füüsiliselt see loomulikult võimalik ei ole, kuid see on võimalik
ainult mentaalselt ehk vaimselt. Unisoofias on ära näidatud sedagi, et kuidas need tajud inimese
psüühikas üldse tekkida saaksid, mitte ainult ei ole olemas nende kirjeldused.
Seosed surmalähedaste kogemuste ja Unisoofias kirjeldatud tajude vahel on ilmselged. Nende
tajud ja tundmused on erakordselt sarnased. Kuid paraku esineb ka lahknevusi. Näiteks selline
reaalsustaju, mis on kirjeldatud Unisoofias, ei ole päris täpselt ühene surmalähedaste kogemuste
korral tajutavaga. Selles mõttes esineb siin ka lahknevusi. Samuti ei nähta inimese surma hetkel
Universumit ennast – näiteks kosmilisi udukogusid, galaktikaid, planeete jne. Universumi vahetu
nägemine on kogu Maailmataju üks tähtsamaid taju elamusi. Võib olla nähakse Universumi ilusaid
ja hingematvaid kosmilisi maastikke alles pärast tunnelit läbides – jõudes teisele poole ilma.
Põhimõtteliselt oleks see võimalik. Kuid Universumi ilusaid kosmilisi objekte on visuaalselt välja
toodud Maailmataju Holograafia osas. Holograafia osa kannab endas ühte olulist taju liiki – nimelt
näha oma enda silmadega kogu Universumit. Huvipakkuv on märkida ka veel seda, et SLK-de
korral tajutakse ainult ruumitust ja ajatust. Aegruumi nagu ei olekski inimese jaoks enam olemas.
Kuid Unisoofias tajutakse peale selle ka veel Universumi ruumilist ja ajalist külge. See tähendab
seda, et tajutakse Universumi ruumilist ja ajalist ulatust aegruumis. Aega ja ruumi tajutakse
Unisoofias kahel erineval viisil – siis kui aegruumi ei ole olemas ja siis kui seda on olemas.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda aga seda, et Unisoofias kagetu ja surmalähedaste kogemuste vahel on
nii selgeid sarnasusi kui ka erinevusi.
8.5 Telepaatia
Teadvusseisundit ( või lihtsalt tajusid ), mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias, on
võimalik reaalselt kogeda ainult siis kui inimene väljub oma kehast. Võib öelda nii, et füüsilise keha
muutumisega muutub ka vaim ( s.t. teadvusseisund ). Kuid peab märkima seda, et keha väline olek
ei põhjusta iseenesest sellise teadvusseisundi tekkimist, mis on kirjeldatud Unisoofias. Keha välise
olekuga lihtsalt kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi „sõnadeta“ teistega
jagada. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis iseenesest ei
tekita unisoofias kirjeldatud imelist teadvuseseisundit. Alles mingi valgusolendi juuresolekul tajub
kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just valgusolendist,
kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma imeliste tajuelamustega.
Selles mõttes võibki öelda, et inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega )
55