Maailmataju

inimühiskonnas esineva vahel siiski selgelt olemas. Looduses jääb tugevam isend enamasti ellu,
nõrgem aga mitte. Inimühiskonnas on kujunenud välja üsna sarnane olukord, kus intelligentsem
inimene elab paremat elu kui vähem andekam inimene. See võib küll erinevates ühiskondades olla
spetsiifiliselt erinev, kuid seda näitab selgelt üldine ühiskonna funktsioneerimine. Tegelikult ei ole
see aga õiglane, sest õigus elule on kõigil inimestel ( hoolimata inimeste intelligentsuse tasemetest
), milles peaks arvestama ka inimeste elukvaliteeti. Ei ole tegelikult õiglane, et inimese
elukvaliteedi määrab ära inimese „arukus“, mis tuleneb enamasti inimese kaasasündinud geenidest (
nagu näiteks musikaalsus ). Psühholoogias ei ole tegelikult veel päris selge, et kas inimese andekus
ja geniaalsus tulevad inimese geenidest, ühiskonna mõjuvatest teguritest või hoopiski nende kahe
erineva teguri kombinatsioonidest. Looduses määrab isendi toimetuleku tema genofond, kuid
inimühiskonnas ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja
humanitaarseteks eluvormideks. Paljude inimeste reaalne elu Maal on aga paraku kohati üsna
mõistuse vastane ja animaalne. Inimühiskonna üheks suurimaks loomaliku tendentsi
avaldumisvormiks ongi loodusliku valiku teisenemine materialistliku ühiskonna näol. Fakt on see,
et inimene on poolenisti loomaliku päritoluga. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadele
omased bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on mõnevõrra kandunud üle ka
inimkultuuri nähtavatesse osadesse ja inimühiskonda tervikuna, mitte ei avaldu ainult individuaalsel
tasandil.
Inimene on üsna sageli materialistliku ja loomaliku kalduvusega olend, mis väljendub ka
inimühiskonna üldises olemuses ja käitumises. Mõned sotsioloogid on väitnud, et inimühiskond on
inimese nägu ja inimene on omakorda ühiskonna nägu ( sarnaselt nii nagu laps on perekonna peegel
). Inimeste mõtlemisviis avaldub andmise ja vastuandmise protsessis. Väga vähe on sellist andmist,
mille korral ei oodata vastutasu. Paljude inimeste ühiskondlik tegevus seisneb kasumiahnuses ja
saamahimus. Vahel ollakse valmis selle nimel isegi tapma või teistele inimestele kannatusi
valmistama. Inimeste materialistlikkus esineb mõtlemisviisis ( näiteks „tasuta lõunaid ei ole
olemas“ ), mis väljendub lõpuks psühhosotsiaalses käitumises. Seda on selgesti näha isegi arstiabi
andmises. Näiteks paljud arstiabi teenused on niivõrd kulukad, et vähema sissetulekuga inimesed ei
saagi neid endale reaalselt lubada. Kui raha ( s.t. vahetuskaupa ) ei ole arstiabi teenuse eest võimalik
tasuda, siis inimene ei olegi võimeline vajadusel meditsiinilist abi saama. Kuid materialistlik
mõtlemisviis on inimestel veelgi kaugemale läinud. Näiteks sageli nõutakse arstiabi saamise korral
ka visiiditasu, et inimene saaks üldse arstikabineti külastada. See ei pruugi olla vastuolus kehtiva
seadusandlusega, kuid sellest hoolimata on see selgelt ebahummaanne ja väga materialistlik
lähenemine. Reaalses elus ei ole inimene enamasti nii vaimne intellektuaal nagu seda näidatakse
filmides või luule värssides. Seda näitab selgelt ühiskonna üldine olemus ja struktuur. Tasu ja
vastutasu mõtlemisviis ja sellega kaasnev füüsiline tegutsemisvorm on kinnistunud kogu
inimühiskonnas. Inimestest koosnev ühiskond on väga probleemne, mille juured seisnevad
materialistlikus mõtlemisviisis ja animaalsuses. Tänapäeva maailmaühiskonnas domineerib ärindus,
mille juures on kõige hukatuslikum see, et selle näivat hummaanset eesmärki peetakse normaalseks.
Äritegevus on ju igapäevane nähtus ja kõik inimesed on selle kõrval harjunud elama. Inimeste
subjektiivse arvamuse kohaselt on neil olemas kindlad vaimsed väärtused ja põhimõtted ( mida nad
enda arvates ka järgivad ), kuid objektiivselt see enamasti nii tegelikult ei ole. See kõik on illusioon.
Inimühiskonnal on väga sügavad psühhosotsiaalsed probleemid, mis kõik pole kaugeltki nähtav
avalikult kättesaadavatest infokanalitest. Mõeldakse ühtviisi, kuid käitutakse reaalselt teisiti.
Vaimsed põhimõtted ja väärtused, mis on esitatud näiteks kristlikus usundisüsteemis, on
inimühiskonnas hääbunud järjekindlalt juba viimastel sajanditel. Kindel võib olla selles, et mida
kaugemale inimesed eemalduvad vaimsetest põhimõtetest ( mis on kirjas näiteks Piibli
evangeeliumites ), seda suurem vapustus ootab inimkonda ees tulevikus, mil nad näevad elu mujal
Universumis.
Kristlik religioon väidab meile seda, et taevasesse paradiisi pääsevad ainult head inimesed ja
halvad inimesed satuvad pärast surma sellisesse kohta, mida me nimetame põrguks. Kui aga
kujutaksime ette sellist olukorda, et paradiisi pääsemiseks peab inimene maksma palju raha nii nagu
peab poes toidu eest maksma, kui inimene süüa soovib. Paljudele inimestele näib selline olukord
täiesti absurdsena, sest inimese edasine käekäik pärast tema surma peab ju sõltuma ainult tema enda
89