Maailmataju

Kõikjal Universumis loovad imepisikesed osakesed, mille hulk on kordades suurem kui kõik
maailma liivaterad kokku, enda mõõtmetega võrreldes hiigelsuuri struktuure. Need osakesed
moodustavad hiigelsuuri struktuurseid tervikuid, mida me kõikjal näemegi ainena. Inimesega
võrreldes on need osakesed väga väikesed ja seetõttu võibki inimese tajumise kohta välja tuua
järgmise analoogia. Näiteks kui inimesel on võimalus viibida avakosmoses ja näha sealt eemalt
meie planeeti Maad, siis sellisel juhul tajub ta väga selgesti kui väikesed me tegelikult oleme
võrreldes planeedi suuruse endaga. Inimese ja planeedi Maa suuruse erinevus ja nende ruumiline
ulatus on sellisel juhul üsna selgesti tunnetatav. Mingil määral on seda võimalik tajuda isegi väga
kõrgel maa kohal lennates. Analoogiliselt eelnevaga oleks võimalik inimese ajus eksisteeriva
kujutluse pinnalt tajuda, kuidas imepisikesed osakesed moodustavad inimese kui eksisteeriva
terviku. See tähendab tajuda inimese sissepoole suunatud ruumilist ulatust. Tunnetada inimest
moodustavaid osakesi samamoodi nagu astronaut tajub kosmoses Maad vaadates selle peal elavaid
imeväikesi inimesi. Nii tajume ka inimese ruumilist sügavust.
Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega.
Noored kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge
kukkumise serval. Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei
kasutata. Näiteks Marat Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega
turninud paljude hoonete ja ehitiste tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel
Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on enamasti siiski keelatud. Seepärast
harrastatakse seda hobi salaja. Kuid Marat õigustab riski saadava naudinguga: „Kui olen
katusel, tekib tunne, et kogu maailm on mu jalge ees. Kõik probleemid ja hädad jäävad
kuhugi alla maha. Kõrgus erutab mind. See annab energiat ja entusiasmi uusi häid pilte
teha.“ Ta ei karda kukkuda ja viga saada. Kuid samas saab aru, et säärane tegevus on
siiski tervisele kahjulik. Pärast meeletut adrenaliinidoosi võib järgneda peavalusid, mis
võivad kesta mitu päeva. Aastal 2012 oktoobris hüppas austerlane Felix Baumgartner alla
39 000 meetri kõrguselt. Pärast edukat maandumist andis ta mõista: „Mõnikord peab
minema väga kõrgele üles, et näha, kui väike sa tegelikult oled.“ Vabalangemise ajal
saavutas ta esimese inimesena helikiiruse. Tema kiirus küündis 1342,8 kilomeetri tunnini.
Ta väljendab: „Ma ei tundnud ülehelikiirust üldse, mul oli nii palju tegemist teiste
asjadega. Minule langes 20-tonnine koormus.“ Sellegipoolest oli ta kogu aeg teadlik tema
ümber toimuvast. Kuid ohtlikkust olukorrast Baumgartner siiski ei pääsenud: „Ma olen
seitse aastat selle hetke nimel tööd teinud. Ja siis äkki ei tööta visiirisoojendus õigesti.
Ma mõtlesin: „See ei saa ometi tõsi olla.“ Kuid siis otsustasime me ikka hüpata.“ Kõrgel
Maa stratosfääris oli ta ka veel väsinud ja vedelikupuuduses. Kuid see ei olnud veel kõik.
Ta sattus ka ohtlikku keerisesse: „Korraks mõtlesin, et kaotan teadvuse.“ Kuid tema
närvid pidasid kõigele vaatamata siiski vastu.
18