Maailmataju

aastase vahega. Naine sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta suikus koomaseisundisse. See juhtus
umbes viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna taevasse,
kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast olevat liiga noor, et surra. Ta
ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas
seepeale naerma, kuid lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines
naisel mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta surmalähedast
kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga jälle ütles talle, et on aeg
minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada.
„Hea küll,“ ütles Olend, „kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“
Surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia maailma. Sünnikogemus
on olemas kõikidel inimestel, kuid seda ei mäletata. Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna
vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia
rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on
riietatud enamasti valgesse nii nagu ka surmasuus nähakse valguses eksisteerivaid olendeid. Selles
mõttes on SLK-d nagu mälestused inimese sündimisest, mis visualiseerub inimese surma hetkel.
Need inimesed, kes on ise kogenud surmalähedasi kogemusi või neid põhjalikult uurinud nagu
näiteks Raymond Moody, on täiesti kindlad nende nähtuste reaalses eksisteerimises, mida ei ole
tekitanud inimese aju enda neurokeemilised protsessid. Kuid teadlased ja meedikud ei ole nendega
siiski ühel meelel ja nad esitavad sellele omapoolseid teooriaid. Autoritaarsete ja ülikriitiliste
teadlaste arust on SLK juhtumid inimese enda aju keemilise tasakaalu puudumise tagajärgedeks.
Seda võivad tekitada ka ajust vabanevad endorfiinid. Nende meelest sarnanevad SLK juhtumid
vaimuhaiguste ilmingutega. Arvamusi või teooriaid on aga palju. Mõned teadlased arvavad, et
surmalähedasi kogemusi põhjustavad narkootilised ained või uinutid. Neid on peetud ka isegi
ajutisteks haigushoodeks või isegi inimeste endapoolt meelega väljamõeldisteks.
Järgnevalt on väljatoodud SLK-de kirjeldused, mida erinevad inimesed on siis kogeda saanud.
Neid kirjeldusi on saanud ka R. Moody, mis on kirjas ka tema poolt ilmunud raamatutes.
„Ma mäletan, et mind sõidutati operatsioonisaali ja järgmised neli tundi oli väga kriitiline aeg.
Selle aja jooksul hakkasin ma oma füüsilisest kehast välja ja sinna tagasi käima, ning mul oli võimalik
oma keha näha otse selle kohal viibides. Aga sel ajal, kui ma seda tegin, olin ikka veel mingis
kehas, see ei olnud füüsiline keha, vaid midagi niisugust, mida kõige täpsemalt nimetaksin mingiks
energiavormiks. Kuna mul on vaja seda sõnastada, siis ma ütleksin, et see oli läbipaistev, vaimne,
vastupidine kehalisele olemisele. Aga sellel olid olemas ka eri osad.“
„Ma olin oma kehast väljas, vaadates seda umbes kümne jardi kauguselt, kuid mõtlesin endistviisi,
nagu füüsilises elus. Ja see, kus mu mõte asus, oli umbes mu tavalise keha kõrgusel. See ei olnud
keha kui niisugune. Ma tundsin midagi, mis oli nagu kapsel või midagi taolist, nagu mingi läbipaistev
vorm. Mul ei olnud tegelikult seda näha, see paistis nagu läbi, aga ei paistnud ka. See oli, nagu
oleksin ma olnud seal nagu mingi energia, võibolla nagu väike energiapall. Ja mul ei olnud mingit
kehalist aistingut – soojatunnet või muud niisugust.“
„Ta oli seal, aga tal puudus füüsiline keha. See oleks olnud nagu mingi läbipaistev keha ja ma
tundsin kõiki tema osi – käsi, jalgu ja kõike muud, aga ma ei näinud neid füüsiliselt.“
Väga paljud inimesed on SLK-de ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava
Valgusolendiga. Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist
ülima Valgusolendiga:
„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult
palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas
mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt
ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast
muud, mis oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus,
mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“
53