Maailmataju

Teadvus on kogu meie teadaoleva füüsika teisenemine virtuaalses aegruumis. Näiteks optika
järgi, mille uurimisvaldkonnaks on valgus, ei ole meie maailm tegelikult värviline, kuid
sellegipoolest me näeme teadvussisus värve. Akustika järgi, mille uurimisvaldkonnaks on helid, ei
ole maailm tegelikult heliline, kuid sellegipoolest me kuuleme teadvussisus igasuguseid helisid.
Valgus on füüsika õpetuse järgi elektromagnetlaine ja heli on keskkonna vibratsioon. Selles mõttes
on teadvuse tekkeks vaja füüsika teisenemist. Füüsika teisenemist esineb ka looduses. Näiteks keha
pikkus lüheneb lähenedes valguse kiirusele vaakumis kui võrrelda keha paigalolekuga. Selles
mõttes teiseneb aeg ja ruum looduses.
Inimese teadvuslik kogemus on ajas pidev ja ruumis ühtne. See tuleneb otseselt inimese
subjektiivsest kogemusest, mida võib käsitleda kui faktina. Teaduslikud aju uuringud aga näitavad,
et neuronite ( ja nende populatsioonide ) aktiveerimised ajus on ajas aga hoopis perioodilised ja
inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Näib, et inimese
subjektiivne kogemuslik fakt teadvuse omadustest on vastuolus teaduslike aju uuringute andmetega.
Ja selles probleem seisnebki. Seda problemaatikat käsitletakse teadvuse teaduses eraldi teemana,
mida nimetatakse teadvuse ajaks ja ruumiks ehk teadvuse aegruumiks.
Teadvuselamus on ajas pidev. Kuid ajus olevad neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja seega
esinevad tuntud ajulained. On selge, et aju töötab ja on teadvusel parajasti siis, kui
neuronipopulatsioonid on aktiivsed. Kui aga neuronid ei laengle üldse, siis võib tekkida inimesel
ajusurm ( teadvusetus ). Teadvuselamus on ajas pidev, kuid samas ajus esinevad ainult perioodilised
nauronite aktiivsuste võnkumised. See võib viidata asjaolule, et neuronid laenglevad ajas tõesti
perioodiliselt, kuid aega, mil neuronite laenglemist ei toimu, ei teadvustata. Teadvuselamus tekib
ainult laenglemiste perioodidel. Niimoodi sulanduvad kokku perioodid, mil toimuvad laenglemised,
sest vahepealseid mitteaktiivsuse perioode ei teadvustata, sest teadvus kujuneb välja ainult siis, kui
ajus olevad neuronid on aktiivsed. Nii tekibki ajas pidev teadvuselamus. Selle paremaks
mõistmiseks toome analoogilise näite inimese kooma seisundi perioodist. Teadvuselamuse korral
on aju üldiselt aktiivne, kuid koomas olles aju üldine aktiivsus puudub ja seetõttu puudub ka
teadvus. Koomasse langemise ja sellest ärkamise vaheline periood võib olla reaalselt kuitahes pikk,
kuid inimesele tundub see aeg hetkena, seejuures eeldades seda, et inimene mäletab ärkamise ajal
elu enne koomasse langemist. Põhimõtteliselt sama on ka unenägudeta une korralgi, mil teadvust
samuti ei esine. Oleks loogiline järeldada, et see, mis kehtib aju üldise aktiivsuse korral, kehtib ka
üksiku neuroni korral. Huvitav on märkida veel seda, et teadvus peab olema ajas pidev ja alles siis
on võimalik inimesel tajuda aega. Niimoodi on teadvuse ajas pidevus ja inimese ajataju omavahel
seotud.
Teadvuselamus on ruumis ühtne. Kuid erinevaid teadvuse aspekte töötlevad aju erinevad
piirkonnad. See tähendab seda, et inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära
liigendatud ehk ruumiliselt lahus. Maailmapilt on ajus ruumiliselt lahus, kuid teadvuses ühtne. See
probleem sarnaneb pisut teadvuse ajas pidevusega, mille korral oli teadvuselamus ajas pidev, kuid
ajus esinevad ainult perioodilised laenglemised. Selline sarnasus võib viidata nende kahe aspekti –
teadvuse aja ja ruumi – mingisugusele sümmeetriale ehk omavahelisele seosele. See tähendab seda,
et teadvuse ruumilist probleemi ( informatsiooni sõlmimisprobleemi ) saame mõista läbi aja ja
vastupidi. Näiteks kuulsa sõlmimisprobleemi lahendame sarnaselt ajas pidevusega.
Teadvuselamuses on maailmapilt inimkogemuse põhjal ühtne, kuid tegelikult ajus ruumiliselt lahus.
Nii nagu ajas pidevuse korral ei teadvustata neuronite mitteaktiivsuse perioode, ei teadvustata
maailmapildi ruumilist lahusust ajus. See tähendab seda, et erinevate ajupiirkondade füüsilist
kaugust ei teadvustata ja seetõttu toimub kokku sulandumine ühtseks tervikuks, mis on tegelikult
näiline ehk illusioon. See tähendab tegelikult ka seda, et kuulus informatsiooni sõlmimisprobleem
lahendatakse ära teadvuse ajas pidevuse probleemi kasutades, sest tundub, et need kaks on
omavahel tihedalt seotud. Kui lahendatakse ära kuulus sõlmimisprobleem, peab samaaegselt
lahenduse saama ka ajas pidevuse probleem ning vastupidi.
31