Maailmataju

perioodiliselt. Kui maailmapilt ei ole enam ruumis ühtne ja ajas pidev, siis seda on füüsikaliselt
võimalik tõlgendada ajast ja ruumist väljas olevana, milles ei saa enam eksisteerida teadvuslik
maailmapilt. See tähendab omakorda seda, et erinevaid ajupiirkondi hõlmav ruumala, milles
maailmapilt on tegelikult ära liigendatud, võib tava- ja hyperruumi mudeli järgi tõlgendada
hyperruumi dimensioonina, milles reaalse Universumi mudeli järgi sai ajas rännata. See tähendab
seda, et virtuaalses neljamõõtmelises aegruumis on teadvuslik maailmapilt ruumis ühtne ja ajas
pidev, kuid sellest aegruumist väljaspool ( ehk vaadates ajutegevust ) ei ole maailmapilt ruumis
enam ühtne ega ajas pidev. Täpselt sama oli tegelikult ka reaalse Universumi mudeliga, mille korral
eksisteerib kogu meie reaalne Universum hyperruumi suhtes vaadatuna ajalises mõttes
“ühekorraga”. See tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos
kõrvuti. Minevikku ega tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib
ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on
võimalik liikuda nii edasi kui ka tagasi.
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega tegelikult ei eksisteeri, millest järeldub
omakorda veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt
öeldes ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse
kirjeldamiseks kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on
oma olemuselt tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat
liikumist ei ole tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku
ajaliik ja seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad
sündmused ja protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega
tegelikult paigal olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja
seega ka ruumi ) näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni reaalses Universumis.
Liikumise illusioon tekib filmis siis kui iga pilt filmirullist ekraniseerub teatud ajaperioodi. See
tähendab, et iga pilt eksisteerib ekraanil lühikest aega ( tavaliselt 1/24 sekundit ) ja niimoodi
järgemööda kõik pildid filmirullist algusest kuni lõpuni. Nii tekibki liikumise illusioon suurel
kinoekraanil. Liikumist ise tegelikult ei ole olemas. See on illusioon, mis on tingitud sellest, et
pildid ekraanil on ajas veidi erinevad. Ka Universumiga on tegelikult täpselt samasugused
seaduspärasused. Kogu Universumi eksisteerimist tuleb vaadata hyperruumi suhtes, mitte tavaruumi
suhtes, milles eksisteeribki kogu meie illusionaarne maailm. Hyperruumis on erinevad
ruumipunktid ( mööda x-telge ) samas ka erinevad ajahetked. Sellest lähtuvalt on ka Universumis
eksisteeriva mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda hyperruumi x-telge ) samuti erinevates
ajahetkedes, mis loobki mateeria liikumise illusiooni Universumis. Selline seaduspärasus viitab
sellele, et Universumis nähtavat liikumist tegelikult ei eksisteeri. Sellise liikumise illusiooni
põhjustab lihtsalt aja ( ja sellega seotult ka ruumi ) olemasolu. Selle kõige mõistmiseks on olemas
analoogia filmis tekkiva liikumise illusiooniga. Mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda
hyperruumi x-telge ) on samas ka erinevad ajahetked, mis loobki mateeria näilise liikumise (
tavaruumi liikumise näol hyperruumi suhtes ) täpselt nii nagu filmi puhul on erinevates ajahetkedes
erinevad filmirulli pildid kinoekraanil. Niimoodi tekib liikumise illusioon filmis.
Inimese maailmapilt on ajus erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Seda ruumala ajus,
milles on maailmapilt erinevate piirkondade vahel ära liigendatud, võib tõlgendada ruumalaks, mis
on väljaspool virtuaalset aegruumi, milles eksisteerib ühtne teadvuslik maailmapilt. Seetõttu võib
seda mõista hyperruumina sarnaselt nii nagu reaalse Universumi aegruumi füüsika baseerub
tavaruumi ja hyperruumi füüsikalisel süsteemil, mis on põhjalikumalt kirjeldatud ajas rändamise
füüsikateoorias. See tähendab seda, et hyperruumis on inimese teadvuslik maailmapilt jaotunud
miljarditeks osadeks, kui samal ajal on inimese teadvuses ( ehk virtuaalses ruumis ) maailmapilt
ühtne ja terviklik. Hyperruumil on üks omadus, mis tuleneb fundamentaalsest füüsikast ( s.t. ajas
rändamise füüsikateooriast ). Nimelt hyperruumi erinevad ruumipunktid ( s.t. hyperruumi erinevad
35