Maailmataju

2.3 Aistingu neurofüsioloogia
Igasugune aisting algab siis, kui mingisugune ese või nähtus mõjub meeleorganit. Sellise
aistingu tekkimise erandjuhuks on nö „kunstlik“ aisting, mis tekib siis, kui inimese ajukoort otseselt
ärritatakse mehaaniliselt või elektriliselt. Seda tehakse neurokirurgilise operatsiooni käigus.
Kunstliku aistingu avaldumine ja selle sisu sõltub vastava aju osast, sest erinevad aju osad
vastutavad erinevate aistingute avaldumise eest. Ärritajaks nimetatakse mõjujat meeleorganile,
ärrituseks aga mõjuprotsessi. Erutus on närviprotsess, mis tekib ärritusel. Meeleorganid muundavad
ärrituse närviimpulssideks, mis siis edasi ajusse suunduvad. See on aluseks aistingule, kuid selleni
ei vii mitte kõik närviimpulsid. Seda sellepärast, et närviimpulsid peavad olema teatud tugevusega
ja teatud kvaliteediga ning need peavad olema ka teatud hulk. Miks see nii on, seda sellepärast, et
sellised närviimpulsid erutavad teatud aju piirkondi piisavalt. Aisting tekib sellise kompleksi
vahendusel, mida nimetatakse analüsaatoriks. Selle moodustavad tundenärvi lõpmed keha pinnal,
meeleorganid või siseorganid, närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja peaaju piirkond, mis
töötlevad erinevaid erutusi. Kõik analüsaatorid moodustavad psüühika sensoorse ala.
Joonis 1 Aistingu tekkimise tingimuste skeem.
Analüsaatori töö põhineb reflektidel. Igasugune aisting, mis tekib, on sellele olemas ka vastureaktsioon
nagu näiteks liigutused, aktivatsioonis toimuvad muudatused, vegetatiivses alas või lausa
nende kombinatsioon. Seda, et kuidas sellele vastatakse, on olemas lihtne mehhanism.
Närviimpulsid liiguvad ajukeskusest liigutus- või sekretsiooni keskustesse. Need uued
närviimpulsid on tekitatud aistinguprotsesside tulemusena, mis liiguvad siis eferentseid juhteteid
kaudu. Niimoodi tekivadki liigutused või muutused seisundis vastavas keha osas ( ja selle
retseptoris ) vastavalt sellisele ärritusele, kuidas see muutub ja mis on selle tähendus. Muutused,
mis on saadud, saadetakse uuesti aju keskustesse, mille alusel tekivad uued juhised. Korrektsioon
teostub tsükklilise võimenduse või pidurdusena ja seetõttu on tegemist nagu küberneetilise
tagasisidestatud süsteemiga, mille üheks omaduseks on iseregulatsioon.
Väga paljud erinevad analüsaatorid võtavad aistimisest osa üheaegselt ja kombineeritult. See on
üsna aktiivne protsess. Aistingud hoiavad töös kogu inimese psüühilist funktsioneerimist, sest need
aistingud annavad maailmast informatsiooni. Seetõttu inimene kohaneb ümbritseva maailma
7