Maailmataju

Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise
kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise
kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis
viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise
uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi
uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute
andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks
inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente.
Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks
lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.
Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville
avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese
„astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas
ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse
„rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsiooniks. Bilokatsiooniks nimetatakse seda
siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda
spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda füüsilise
keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki vahemaid ruumis ja „materialiseerub“
alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks tunnistajad on näinud isikut just mõlemas paigas korraga.
Oma füüsilisest kehast väljas olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt
või on see katalepsiaseisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse
tagasi, teadmisi, mida ei ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles
ehk seega oma füüsilisest kehast väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade
kirjeldusi ja sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõendada.
Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtusena
ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest
eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses
olemuses – pidades neid inimese aju keemilisteks uperpallideks. Mõned uurijad on arvanud seda, et
teadvus elab edasi ka pärast surma peenmateriaalse ektoplasmakehana, sest seda on kogetud kehast
väljudes.
Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?
Kõrgematel selgroogsetel on närvisüsteem väga tugevalt diferentseerunud nagu näiteks lindudel
ja imetajatel. Selliste eluvormide tundemärgid näitavad seda, et nende käitumine on teadlik. Kuid
nendele omased käitumisviisid puuduvad üldse või esinevad ainult osaliselt ( mis võivad olla ka
ebamäärased ) sellistel eluvormidel, mille närvisüsteem ei ole nii väga diferentseerunud. Sellest
teebki teadus järelduse, et teadvus on seotud komplekssete neuronstruktuuridega. See annab mõista,
et väljapool neuronstruktuure teadvust ei eksisteeri. Teadus aktsepteerib seda, et teadvus eksisteerib
ainult kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride koostöös, mitte aga kumbagi struktuuris
üksinda.
Teadlased ja elukutselised meedikud näevad surmalähedaste kogemuste juures vaimuhaiguste
ilminguid. Arvatakse, et need on tekkinud ajutise keemilise tasakaalu puudumise tagajärjel või
endorfiinide vabanemisel ajus. Arvatakse ka seda, et need on tekkinud narkootiliste ainete ja
uinutite mõjul, ajutisest haigushoost või on need tekitatud isegi sihilikuks väljamõeldiseks.
Surmalähedaste kogemuste ja mitmete vaimuhaiguste omavahelisi seoseid on näiteks analüüsitud
raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ), mida me ka siin pikemalt
118