Maailmataju

jäi mulle selgesti meelde. Tal oli poolviltu pähe seatud beež viltkübar, mille vasaku serva
külge oli kinnitatud tutike tumedat karusnahka. Ka naise mantel oli beež, ning
paarkümmend aastat tagasi võidi seda väga moodsaks pidada.“ Missis Warburton pani tähele
ka mitut sakoülikonda kandvat meest ning kõrval asuvat klaaskabiini, kus istus kassiir. Kõik
jõid kohvi ja lobisesid omavahel, milles ei paistnud midagi iseäralikku olevat, arvestades, et
käes oli keskhommikutund. Ent pensionärile tundus veider, et ta polnud sellest kohvikust
varem midagi kuulnud, ja hiljem meenus talle, et ta ei olnud üldse kohviaroomi haistnud.
Kohtunud abikaasaga, rääkis missis Warburton talle oma leiust, ning nad otsustasid
järgmisel teisipäeval selles uues kohvikus ära käia. Nädal hiljem tehti sisseoste nagu
tavaliselt; pärast seda läksid nad tollesse väikekauplusse ning astusid sinnapoole, kus
kohvikuuks oli olnud. Ent nüüd seisis samal kohal seina ääres toidu külmlett. Mister
Warburton oli kaljukindel, et ta naine ei olnud eksinud, ja käis koos temaga veel kahes
samasuguses kaupluses, kuid otsitavat ei leitud sealtki. Missis Warburtonil oli kogetu nii
selgelt silme ees, et ta hakkas arvama, nagu oleks tema taju viivuks tagasi libisenud aega,
mil mahagonpaneelidega kohvik alles eksisteeris. Charlotte Warburton otsustas ise juhtunus
selgusele jõuda. Ta astus ühendusse kellegi sealse naisega, kes tundis psüühikanähtuste
vastu huvi, ning päris, kas too mäletab mingit seesugust kohvikuruumi. Talle vastati, et mõni
aasta tagasi oli kaupluse kõrval asunud kino, sellest vasakul aga Tunbridge Wells
Constitutional Club. Naine mäletas, et siis, kui ta Teise maailmasõja aegu klubis käis, nagi ta
seal väikesi suupistete laudu ja mahagonpaneelidega seinu. Missis Warburton ei jäänud ikka
veel rahule, otsis nimetatud klubi selle uuest asupaigast üles ning leidis ka klubi
majandusülema, kes oli töötanud sellel kohal 1919. aastast alates. Too teatas, et vanadesse
klubiruumidesse pääses kaupluse kõrvalt tänavapoolsest uksest, ja edasi tuli trepist üles
minna. Ülakorrusel oli olnud ka eineruum, mille sisustus sobis täpselt missis Warburtoni
kirjeldusega.“
„Kõige tuntum ajas ümberpaiknemise juhtum leidis aset kahe inglise turistiga, kes külastasid
Versailles´ paleed, Prantsusmaa kuningliku perekonna elupaika seitsmeteistkümnendal ja
kaheksateistkümnendal sajandil. Asjaosalised – nagu ka pool sajandit hiljem Dieppe´i
juhtumi puhul – olid kaks naist: miss Anne Moberley ja miss Eleanor Jourdain. Neid
keskealisi daame võis pidada haritud inimesteks. Miss Moberley oli Oxfordi St. Hugh´
kolledži juhataja ja miss Jourdain Watfordi tütarlastekooli direktriss. Mõlemad tundsid
ajaloo vastu huvi ega kaldunud fantaseerima. 1901. aasta 10. augusti soojal pärastlõunal
väljusid need vallalised daamid Galeries des Glaces´ist ning otsustasid Petit Trianoni juurde
jalutada. Nad polnud tees päris kindlad ning pöördusid vaiksele tänavale, kus miss Moberley
nägi naist, kes aknast mingit riidetükki välja kloppis. Hiljem sai ta teada, et sõbratar polnud
seda näinud, ja hoonetki polnud olemas. Nad läksid üle teeraja, kus märkasid kaht meest,
kes kandsid pikki hallikasrohelisi rõivaid ja kolmnurkset kübarat. Nood paistsid seal
töötavat, sest käeulatuses olid käru ja labidas. Mehed juhatasid neile õige suuna kätte ning
daamid jätkasid jalutuskäiku. Siis märkas miss Jourdain majalävel seisvat naist ja teismelist
tüdrukut, mõlemal vanaaegsed kleidid seljas. Sellest hetkest alates tundus maastik
luupainajalikult teisenevat; see muutus lamedaks, peaaegu kahemõõtmeliseks, ning
mõlemad naised tajusid neist üleuhkavat depressioonilainet. Nad lähenesid sel hetkel
ümmargusele aiamajakesele, kus istus keegi mees. Temas tundus peituvat midagi
kurjakuulutavat ja eemaletõukavat, ning nad ei saanud temast mööduda. Äkki kostis selja
tagant samme, kuid ringi vaadates ei näinud naised kedagi. Miss Moberley märkas nüüd
veel üht nende lähedal seisvat inimest, mantli ja kübaraga meest, kes neile soojalt naeratas.
Ta juhatas nad maja juurde. Teel märkas miss Moberley muruplatsil joonistavat naist. Too
kandis sügava väljalõikega kleiti ning valget laia servaga kübarat. Naine pööras ringi ja
vaatas mööduvatele võõrastele järele. Miss Moberley sai alles hiljem teada, et tema
sõbranna polnudki näinud isikut, kes sarnanes hämmastavalt kaheksateistkümnenda sajandi
Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette´iga. Edasi minnes panid naised tähele majast
240