Maailmataju

eas“, siis enamasti tulnukad suhtuvad neisse tõrjuvalt. Näiteks ühele meesröövitule olevat aga
öeldud: „Sa oled meie jaoks liiga vana ja võimetu“.
Inimese psüühika sobitamist tulnukate rassiga näitab väga ilmekalt tulnukate loodud
eksperiment, mille korral inimene sünnib tulnukate maailmas ja pärast sündi suudab inimene
kohaneda nende keskkonnaga ning lõpuks ka elada koos võõrliigiga. Taolisi eksperimente on
tulnukad inimeste peal sooritanud ja nendel eksperimentidel on olnud ka positiivseid tulemusi. See
tähendab seda, et need eksperimendid vihjavad otseselt inimese sobitamist tulnukate rassiga ka
nende eluajal, mitte ainult sündimise ajast. Need eksperimendid sarnanevad selliste juhtudega, mille
korral inimesed kodustavad omale metsikuid loomi ( näiteks lõvisid ), kui nad kohe pärast nende
sündi võtavad enda juurde elama.
1.4 Tulnukate lähikontaktide teaduslik süva-analüüs
Paljud teadlased, teadusinstitutsioonid- ja agentuurid on huvitatud elu otsimisest kosmoses ehk
väljaspool Maad. Selleks on loodud erinevaid programme ja organisatsioone, mis otsivad
inimkonna kaasaegse tehnoloogia varustusega Universumis elu. Peamiselt seisneb see kosmoses
esineva elektromagnetkiirguse otsimises, saatmises ja uurimises. Näiteks saadetakse Maalt
kosmosesse elektromagnetkiirguse näol info, mis sisaldab teavet meie tsivilisatsiooni kohta
lootuses, et mingisugune tundmatu maaväline tsivilisatsioon leiab selle ja seejärel vastab meile.
Kuid just sellises tegevuses seisnebki väga suur loogika dilemma. Esiteks tekib küsimus, et miks
saata, otsida ja uurida kosmoses esinevat elektromagnetkiirgusnivood, kui selle asemel saaks uurida
erinevaid ufojuhtumeid, mille korral on väidetavalt inimesed astunud kontakti mõne maavälise
tsivilisatsiooni esindajaga ja mis on esinenud juba tuhandeid aastaid. On täiesti selge, et need
agentuurid, kes otsivad elu kosmoses, on täiesti mõtetud ja ebaratsionaalsed nende kõrval, kes
uurivad erinevaid ufojuhtumeid. Kuid teine suur vastuolu seisneb selles, et kui maavälised olendid
tõepoolest külastavad Maad, mis väljenduvad arvukates ufojuhtumites, siis miks me neid kosmoses
üles ei leia, kui me saadame, otsime ja uurime kiirgust, lootes ühel päeval kontakteeruda mõne
tundmatu kosmosetsivilisatsiooniga. Sellele vastuolule on ainult üks loogiline ja ratsionaalne
seletus, mida inimeste teadus ignoreerib. Kui inimkond soovib kontakteeruda maavälise
tsivilisatsiooniga, siis see võimalus sõltub tegelikult ainult maavälise tsivilisatsiooni tahtest, mitte
meist. Seda näitab veenvalt erinevad ufojuhtumid, mille korral külastavad „ufonaudid“ Maad nii, et
ei jäta endast mitte mingisuguseid teaduslikke asitõendeid, kui välja arvata tunnistajate ütlused.
Mitte mingisugust muud ratsionaalset seletust sellele vastuolule ei ole ja see tähendab ka seda, et
kõik need institutsioonid, kes uurivad, otsivad ja saadavad kosmosesse kiirgust ( lootes mõne
maavälise tsivilisatsiooniga kontakteeruda ), on põhimõtteliselt mõtetud, ebaratsionaalsed ja
maksumaksja raharaiskajad.
“Akadeemilise spektri ühes otsas soovitavad raadioastronoomid meil kuulata tähti, et
eraldada kosmilisest mürast äsjasündinud ühiskondade pominat või ammu kadunud
kultuuride tarku hoiatusi. Teises spektri otsas tsiteeritakse ühes väikeses ajakirjas Jeanne
Dixonit kui “USA parimat ekstrasenssi” ennustamas meie suhtumises UFO-desse peatset
muutust ja see toob inimkonnale suurt kasu,” ütleb ta.“ (Teine reaalsus, lk. 273).
Küsimus ei ole tegelikult selles, et kas maavälised tsivilisatsioonid on olemas või ei ole, vaid
selles, et miks nad inimestega kontakti ei võta. Selge on see, et arvukad ufojuhtumid veenvalt
viitavad sellele, et maavälised olendid külastavad inimesi ja seejuures ei jäta endast mitte ühtegi
teaduslikku ehk empiirilist tõendusmaterjali, mis tõendaks inimese kontakti maavälise olendiga. See
15