Maailmataju

Kuna nägemistaju tekkimist ja olemust on uuritud ajuteaduses kõige rohkem ja seetõttu on selle
kohta ka kõige rohkem andmeid, siis teadvuse mõistmiseks alustatakse nägemisvälja tajust, mille
korral püütakse mõista visuaalse kujutise teadvustamist.
Teadvus on kogu meie teadaoleva füüsika teisenemine. Näiteks optika järgi, mille
uurimisvaldkonnaks on valgus, ei ole meie maailm tegelikult värviline, kuid sellegipoolest me
näeme teadvussisus värve. Akustika järgi, mille uurimisvaldkonnaks on helid, ei ole maailm
tegelikult heliline, kuid sellegipoolest me kuuleme teadvussisus igasuguseid helisid. Valgus on
füüsika õpetuse järgi elektromagnetlaine ja heli on keskkonna vibratsioon. Selles mõttes on
teadvuse tekkeks vaja füüsika teisenemist. Füüsika teisenemist esineb ka looduses. Näiteks keha
pikkus lüheneb lähenedes valguse kiirusele vaakumis kui võrrelda keha paigalolekuga. Selles
mõttes teiseneb aeg ja ruum looduses.
Seni on arvatud, et teadvus ei ole ühestki füüsikalisest seadusest otseselt järelduv, sest teadvus
erineb kõigest muust, mida kirjeldab meile füüsikaline maailmapilt. Kuid selle väitega ei saa
tegelikult päris nõustuda. Teadvuse materiaalseks aluseks on abstraktne füüsika ( mitte konkreetne
füüsika ). Abstraktsus ja konkreetsus on omavahel vastandlikud mõisted. Abstraktne tähendab
midagi meeltega tajumatut, mida peab ainult ettekujutama. Kogu meie füüsika teadus baseerub
abstraktsusel. Näiteks keha mass on konkreetne füüsikaline nähtus, mida on võimalik konkreetselt
tajuda, kui keegi mingit rasket keha maast üles tõstab. Seetõttu on massi mõiste konkreetse
tähendusega. Kuid seevastu on energia abstraktne mõiste. Energiat pole võimalik meeltega tajuda,
mistõttu on selle mõiste sisu tähendus ainult ettekujutletav. Energia tähendab keha võimet teha tööd.
Näiteks kui palli liigutada, siis omistatakse pallile kineetilist energiat, mille arvel hakkab keha
tegema tööd ehk see hakkab ruumis liikuma. Me võime näha, et pall ruumis liigub, kuid seda, et see
liigub kineetilise energia arvelt, pole võimalik meeltega otseselt tajuda. Siin võib jääda mulje, et
energia on nagu mingi abstraktne „olevus“, kes liigutab ruumis palli. Täpselt sama on ka
gravitatsiooniga, mille korral me tajume raskusjõudu, kuid selle tekitajat ehk aegruumi kõverust me
otseselt ei näe ega kuule. Aegruumi kõverust, mida suured massid ajas ja ruumis tekitavad, peame
ainult ettekujutama. Kogu nüüdisaegne füüsika baseerub abstraktsetel mõistetel. Kuna teadvus tekib
aju töö tulemusena ja aju on omakorda füüsikalise looduse osa, siis seega oleks loogiline arvata, et
inimese teadvus on kuidagi abstraktsest füüsikast otseselt järelduv või teisiti öeldes materiaalsest
füüsikast abstraktselt järelduv. „Teadvus on mateeriast midagi väga erinevat“ on kõgest illusioon.
Selleks, et mõista teadvuse olemust ja selle tekkimist, tuleb teadvuse ja mateeria vahet vähendada.
Abstraktse teadvuse ja füüsilise mateeria vahe näitab teadvuse tulenemist mateeriast. Näiteks
mida suurem on nende vahe, seda ebaselgem on arusaada teadvuse tulenemist füüsilisest mateeriast
( ehk seda enam eristub teadvus meile arusaadavast mateeriast ). Kuid tegelikult on teadvuse
eristumine näiteks neuronivõrgustikest ( s.t. mateeriast ) ainult näiline, mida kinnitavad ka
empiirilised aju-uuringud.
Teadvuse olemus
Kindel on see, et teadvus on ajus. Inimese aju koosneb miljarditest neuronitest, mis ajas kõik
perioodiliselt laenglevad ja üksteisega seostuvad. Näiteks kui neuron on laetud, tekitab see
ümbritsevas ruumis elektrivälja. Sisuliselt seisneb tuhandete neuronite laenglemine närvirakkude
membraani laengute polarisatsiooni perioodilises muutumises ajas. Närviraku ehk neuroni
rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani
sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel
esineb elektriline pinge. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati siis, kui neile saabub
impulss või siis, kui nad ise saadavad impulsi mõnele teisele neuronile. Mööda neuroni aksonit
liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest
11