Maailmataju

tuleviku vormis. Kui aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende
asemele kerkib esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu
ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu eksisteerib tema
jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja puudumist. Ajas rändamise
reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias.
Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult seotud
ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga kaasneb ka ruumitu
taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri
jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis.
Ruumis teleportreerumise all mõeldakse füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See
tähendab seda, et keha liikumine ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste
teleportreerumised, mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon
ruumis on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis
ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta enam aega,
sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et inimene ei taju enam
ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.
Teleportreerumine ruumis mõjub inimese psüühikale ruumitu tajuna. Ruumitu taju korral ei tee
inimese teadvus enam vahet erinevatel kaugustel ruumis. Näiteks teleportreerumine Maalt Plutoni
teeb umbes sama välja mis teleportreerumine Maalt teise galaktikasse. Need on tegelikult väga
erinevad kaugused ruumis, kuid sellist vahet inimese teadvus sellisel juhul enam ei tunneta. Ja nii
on ka ajaga. Näiteks ajas teleportreerumisel ei tee inimene enam vahet saja aasta taguse ja
kümnetuhande aasta taguse aja vahel. Ajaränduri jaoks on need ulatused või kaugused ajas üks ja
sama. Tajutakse ajatust. Inimese teadvus ei taju enam seda, et kas aega on möödunud üks aasta või
lausa sajandeid nii nagu ei tunnetata ruumitu taju korral sedagi, et kas on teleportreerutud ruumis
kümneid kilomeetreid või valgusaastaid. Need on ajaränduri jaoks nüüd üks ja sama, sest nendel
erinevustel ei saa teha enam selget vahet. Ajatu taju korral ei taju inimene enam aja kestvust ( aja
levimist, kulgemist ) ja ruumitu taju korral ruumi sügavust ( levimist ) selles.
5 Reaalsuse taju
„Keegi ei kahtle meie reaalsuses, kui kõik on üksmeelel, milline see on.“ Maailmataju
5.1 Reaalsuse ideed üldises filosoofias
Filosoofia ja kristliku religiooni arengut on Platoni ideede teooria tugevasti mõjutanud. Tema
mõju läbib kogu lääne kultuuri arengulugu. Platon jagas maailma reaalsuseks ( ehk tegelikkuseks )
ja näilisuseks. Informatsioon, mida me maailma kohta saame teada, jaguneb tema arvates teadmisteks
ja arvamusteks. Inimesed otsivad teadmisi, kuid arvamused on neil enamasti juba olemas. Kuid
arvamust tavaliselt peetaksegi teadmiseks. Selliseid seisukohti arendab Platon oma teoses „Riik“.
Kuid ebakõlad on kiiresti tulema. Näiteks mis ühele on ilus, on teisele aga inetu; mis ühele õiglane,
on aga teisele ebaõiglane jne jne.
Inimese meeltele edastatud informatsioonist tuleneb inimeste arvamus objektidest. Näiteks
võivad inimestel esineda eriarvamusi ühest maalist või ühest muusikastiilist. Nii ongi Platoni arust
loodusliku maailma objektid oma olemuselt vastuolulised. Arvamused nendest lahknevad ja seega
ei ole võimalik saada teadmist, mis on kindel ja üldkehtiv. Platon jagas maailma nähtavaks osaks (
mida on võimalik meeltega tajuda, tegemist on arvamuste maailmaga ) ja meelteväliseks ehk
mõistuslikkuks osaks ( mis etendab tõelise teadmise maailma ).
Platon kasutas terminit „idee“ ( eidos ), mis väljendas tema meelest ilu, tõe ja õigluse olemust.
24