Maailmataju

toimub konfiguratsioon ). Selleks on aga vaja mälu olemasolu. Selline asjaolu viitab selgelt sellele,
et teadvuselamus tekib erinevate teadvussisude koostoimel ( ehk konfiguratsioonil ), mis omakorda
loob illusiooni teadvuselamuse sisu ainsusest ( s.t. üksinda eksisteerimisest ). See tähendab seda, et
mingi teadvusisu avaldub paljude teiste teadvussisude konteksti põhjal, mis kõik üksinda
eksisteerides ei oma mingit sisu ega tähendust. Selline konfiguratsioon loob illusiooni mistahes
teadvuselamuse „üksinda“ eksisteerimisest meie teadvuses, kuigi tegelikult see nii ei ole ja ei saagi
olla. Näiteks ka koledaid inimesi on vaja, et teised inimesed saaksid olla ilusad. Kui kõik inimesed
oleksid võrdselt ilusad, siis kaoks ilusa inimese tajumine ( s.t. ei oleks enam siis ilu ). Või võtame
näiteks värvidemaailma. Näiteks me kõik oleme näinud punast värvust, mis on nii mõnelegi
lemmikuks värviks. Selle punase värvuse loob meile aju. Kuid punane värv on olemas just
sellepärast, et esinevad ka teisi värvusi, mis lasevad eristada punasel värvusel teistest värvustest
punasena. See tähendab seda, et punast värvust ( nagu ka teisi värvusi ) ei ole tegelikult olemas.
Näiteks kui ei oleks olemas mitte ühtegi teist värvi peale punase, siis tegelikult poleks ka punane
värv enam punane. Selles peitubki saladus, kuidas aju loob erinevaid värvusi, mida pole tegelikult
olemas. Nii kuidas on punase värvusega, on ka teiste värvustega. Värvilise maailma nägemine on
seotud meie nägemismeelega ja on ammu teada fakt, et erinevaid valguse sagedusi tajub inimene
erinevate värvustena. Sellest järeldubki tõsiasi, et erinevusi erinevate värvuste vahel põhjustavad
väljade erinevad energiad ajus. Selles tegelikult seisnebki kogu teadvuse eksisteerimise
„illusionaarsus“. Teadvuselamusi ei ole tegelikult olemas, mille mõitsmine viibki lõpuks kogu
teadvuse olemuse arusaamiseni. Analoogiliselt tekib näiteks elektrijõud ainult siis, kui omavahel
vastastikku ( ehk konfiguratsiooni ) satuvad kaks elektrilaengut, mis on eri- või samamärgilised.
Jõudu ei eksisteeri eraldi ( ehk üksinda ) oleva laengu korral. Jõud tekib alati kehade vastastikusel
toimel, sest füüsika järgi on jõud ühe keha mõju teisele. Sama on ka magnetväljaga ja selle
jõududega, mille vahelist vastastikmõju on inimesel võimalik ka tunda. Näiteks kui me võtame ühe
magneti kätte, siis me ei taju selle ümber mitte mingisugust jõudu ega muud vastastikmõju. Sellisel
juhul võtaksime magneti kätte nagu mingi tavalise kivimi. Kui aga lähendame selle magneti ühte
poolust teise magneti poolusele, siis tajuksime jõudu, mis tõmbab või tõukab omavahel kahte
magnetit. See on nähtamatu vastastikmõju, mida on võimalik tunda ainult kahe ( või enama )
magneti olemasolu korral. Kummaline on asja juures see, et mingi nähtamatu ja abstraktne
eksisteerimine ( eksistens ) tekitab inimesel füüsilise ja objektiivse tunde.
Konfiguratsiooni olemuse üks parimaid näiteid on seotud inimese temperatuuri ja aja tajumisega.
Näiteks inimese teadvussisus võib esineda kuuma aisting. Kuid kuuma aisting ei oleks kuum, kui ei
oleks kogetud külma aistingut ja vastupidi. See tähendab, et kui inimene ei ole kogenud külma, siis
ei saaks tunnetada ka kuuma. Külmakraadide korral ei tunne inimene külma, vaid soojuse
puudumist. Kuna külmas õhus liiguvad aatomid inimese keha temperatuuris liikuvatest aatomitest
palju aeglasemalt, siis nende omavaheline ebatasakaal põhjustab seda. See tähendab seda, et
inimese kehast väljas olev temperatuur “varastab” inimeselt keha soojust. Inimese ajataju aga
seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste omavahelisi enne-pärast
suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus on umbes 50 – 200 ms,
nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid sündmusi ehk ärritusi
omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi jooksul, tajutakse ühe
ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt. Kui mingisugune ärritus
satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi, mis on ajas erinevad või
mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste järjekorda.
Neuron tekitab oma laenglemisega ümbritsevasse ruumi elektrivälja, mis omab energiat. Kuid
elektrijõud tekib alati siis kui omavahel vastastikku satuvad sama- või erimärgilised laengud. Jõud
on ühe keha mõju teisele ja seega on jõu mõiste veelgi abstraktsem kui energia mõiste. Jõud tekivad
alati kehade vastastikusel toimel. Ajus olevad neuronid mõjutavad üksteist jõududega just
elektrivälja vahendusel, mida need oma laenglemistega tekitavad. See tähendab, et tuhandete
laenglevate neuronite vahel eksisteerib vastastikmõju, mis toimub elektrivälja vahendusel.
Laenglevate neuronite omavaheline vastastikmõju elektrivälja vahendusel võibki olla teadvuse
tekkeks vajalik füüsikaline baastingimus.
14