Maailmataju

Nüüdisaegse maailma teadlased peavad igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate
närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid
on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii
psühholoogia kui ka neuroloogia teadused. Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma
eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega, mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud
psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju
uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 )
Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on
monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja
vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi
puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla
kuuluvad järgmised suunad:
1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult
tajud ), Berkeley.
2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza.
3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud
samadest asjadest ), Hume, Mach.
4. Ekstreemne materialism ( biheiviorism ja füsikalism ) ( mõtteid ja tundeid on võimalik
seletada teaduslikult ja seega ei ole neid tegelikult olemas ), Watson, Carnap.
5. Identsusteooria ( aju võimaldab vaimset sõnavara ), Smart, Armstrong.
6. Funktsionalism ( erinevad ajuseisundid võivad väljendada ainult ühte käitumist ), Putnam.
7. Dennetti materialism ( inimene otsustab, et ta näeb sinist, mitte ei avaldu sinise kvaliteet ).
Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad:
1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes.
2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ),
Malebranche.
3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö.
„sünkroniseeritud“ ), Leibniz.
4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley.
5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada
kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.
Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta.
Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus
on kirjas järgmine tekst: „Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika
materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest
tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine
tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist
kui ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas.
Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile sellest
teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et peaks
tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis koostis.
Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise –
psüühika - reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel
keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Selles väljendub
psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse
rakendades seda tegelikkust ka muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed
mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside
vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside
lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja
113