Maailmataju

loogika või mõtte, et üleelatut kuidagi mõtestada.
Paradoksaalse une funktsioon
REM-une faas esineb öö jooksul 4 – 5 korda. Selle faasi ajal on ajuaktiivsus kohati isegi suurem
kui inimese ärkveloleku ajal. REM-une ajal stimuleeritakse õppimisega seotud ajupiirkondi.
Ameerika Ühendriikides asuvas California Ülikoolis Berkeleys töötavad teadlased A. Goldstein ja
M. Walker hüpotiseerivad, et REM-une funktsioon seisneb emotsioonide regulatsioonis. REM-uni
töötlevat emotsionaalset osa, mis on seotud mingi konkreetse sündmusega inimese elus ja peale
selle aitab REM-uni inimest ettevalmistada unejärgseks optimaalseks emotsionaalseks
funktsioneerimiseks. REM-uni tagab inimese unejärgse adaptiivse emotsionaalse funktsioneerimise.
Goldsteini ja Walkeri teooria järgi aitab paradoksaalne uni, mis järgneb emotsionaalsele
sündmusele, salvestada inimese mälestuse pikaajalisse mällu ja samaaegselt aitab REM-uni
eemaldada mälestuselt ka emotsionaalse komponendi. See tähendab seda, et REM-uni teostab
mälestuse järeltöötlust, mis aitab kinnistada mälujälge ja võtab sellelt ka emotsionaalse
komponendi. REM-uni vähendab unejärgset emotsionaalse reaktsiooni intensiivsust ja aitab eristada
olulist ebaolulisest. Näiteks pärast magamist esinevad inimeste madalamad hinnangud selle kohta,
et kui negatiivseteks loetakse emotsionaalse sisuga pilte.
Aju limbiline süsteem reguleerib inimese motiveeritud ja emotsionaalset käitumist. Limbilise
süsteemi suuremad osad on mandelkeha, hipokampus, hüpotalamus ja haistesibul. Need kõik on
omavahel funktsionaalselt seotud, mis paiknevad ajukoore all. Kuid paralimbiline süsteem jääb
limbilise süsteemi ja ajukoore vahele. Seal asub näiteks insula.
Unenägude tähendus seisneb lihtsalt emotsioonide mahalaadimises, sest inimese tundmusi ja
mälestusi töötlevad neuronaalsed protsessid kutsuvad ajus esile unenägusid. Une ajal laetakse maha
inimese emotsionaalne pinge, mis on parajasti ülearune ja nii valmistub inimene öösel uueks
päevaks. Aju vabaneb halbadest emotsioonidest äreva või õudu tekitava unenäo abil. REM-une ajal
esineb väga suur ajuaktiivsus.
Goldsteini ja Walkeri uneteooria püüab seletada REM-une tekkimist ja vajalikkust inimese ajule
jättes sealjuures täielikult kõrvale sügava une funktsiooni. Nende teooria hõlmab ainult inimese
REM-und, kaasamata sügava une tekkimist. See on nende teooria üks tõsisemaid raskusi, sest on
ebaloogiline ja ebausutav, et REM-unel ja sügaval unel on olemas üksteisest eraldi seletatavad
funktsioonid. Nii olla ei saa. Inimesel on kahte liiki und ( REM-uni ja sügav uni ), mis esinevad
alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Seega peavad need olema omavahel kuidagi
seotud, mitte nii et neil on erinevad funktsioonid nagu näiteks REM-une vajalikkust seletab
Goldsteini ja Walkeri teooria, kuid samas sügava une funktsiooni seletab Tononi uneteooria. Nii olla
ei saa. Tõeline uneteooria peab seletama samaaegselt mõlema une liigi funktsiooni.
Goldsteini ja Walkeri REM-une teooria on üles ehitatud selle une ajal toimuva virgatsainete
muutustele. Noradrenaliini ja ka teiste stressi ning ärevusega seotud virgatsainete taseme langus on
selle teooria üks põhilisemaid empiirilisi alustalasid ja lähtepunkte. Kuid just see on ka antud
teooria üks kõige nõrgemaid kohti, sest siin võib olla kaks tõlgendus võimalust. Noradrenergiline
süsteem võib küll viidata REM-une funktsioonile ( mida Goldstein ja Walker ka usinasti teevad ),
kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata
paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb
ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une
seisundiga kaasnev nähtus.
Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus
neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt
kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et
50