Maailmataju

kera pind, mille korral on kera sees olev keha üleni kaetud kera pindalaga. Kinnise aegruumi
lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest see katab inimese kogu keha pindala. Kuid seevastu
lahtine pind ei kata mingi teise keha kogu pindala. Lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või
ristkülik. Lahtise pinna korral ei rända keha ajas, sest see ei kata keha kogu pindala ja sellest
tulenevalt ei satu keha hyperruumi ehk säilib „kontakt“ ümbritseva aegruumiga. Lahtine pind võib
katta mingi keha pindala osaliselt. See tähendab, et kinnise pinna korral on katmine täielik ( ehk 100
% ), kuid lahtise pinna korral on katmine ainult osaline ( mitte enam 100 % ). Inimese elektrilises
närvisüsteemis esineb laengute polarisatsioon ja kehast väljumine toimub närvisüsteemist
eralduvate väljade baasil. See tähendab, et inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht, mille
korral tekib inimese närvisüsteemis aegruumi lõkspind. Kuna inimese kehast väljumise korral ei
kao neuronid ega nende laengud mitte kusagile, siis peaksid tekkima just lahtised lõkspinnad.
Kinniste lõkspindade korral peaksid kehast väljumisel kaduma ehk eralduma hyperruumi ka
neuronid ja nende laengud ise, kuid seda pole tuvastatud.
Aegruumi lõkspind tekib kahe erimärgiliselt laetud pinna vahelisest ruumalast väljapoole, kuid
nende pindade vahetusse lähedusse. Tekib kaks lõkspinda ehk sisemine ja välimine lõkspind.
Sisemise lõkspinna tekkimine ei ole oluline, vaid oluline on välimise lõkspinna tekkimine.
Neuronid ( sealjuures aksonid ja jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Kuid närviraku ehk
neuroni membraani pindala ei ole siiski täielikult ( ehk 100 % ) polariseerunud, sest mõnedes
rakumembraani piirkondades ( näiteks sünapsites ) esinevad retseptorid ehk valgumolekulid ( nn
ioonkanalid ) või säilituspõiekesed. Neid võib vaadelda kui polariseerunud rakumembraani pinna
„aukudena“, mistõttu ei ole neuroni kogu pindala täielikult polariseerunud. Sellest tulenevalt tekib
lahtine aegruumi lõkspind, mis ei kata täielikult neuroni kogu pindala. Lahtise lõkspinna tekkimine
on väga oluline asjaolu, millel on nüüd neuroteaduslik tagapõhi.
Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ei saa toimuda kinnise lõkspinna arvelt, mille korral
satuvad närvisüsteemis eksisteerivad elektriväljad tekkiva kinnise lõkspinna sisse, mistõttu pole
väljad enam „kontaktis“ ümbritseva aegruumiga ( sealjuures ka nende väljade allikatega ) ja
seetõttu eralduvad need elektromagnetlainetena hyperruumi. Sellist varianti paraku ei eksisteeri, mis
oleks muidu kõige lihtsam ja paremini arusaadav. Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist
toimub siiski lahtiste lõkspindade arvelt, mille korral ei satu elektriväli kinnise lõkspinna sisse, vaid
elektriväljade jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda, mis on geomeetriliselt lahtine. See tähendab
seda, et tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille
tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna sisse.
Tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni. Visuaalselt
sarnaneb see sellega, et kui metallplaat asetada homogeensesse elektrivälja, siis elektrivälja
jõujooned läbivad metallplaadi pindala ehk metallplaat lõikab elektrivälja jõujooni. Metallplaadil on
olemas mingi paksus ja see asetseb risti elektriväljaga. Sama olukord on ka tekkiva aegruumi
lõkspinnaga, mille korral on metallplaadi asemel aegruumi lõkspind. Aegruumi lõkspinnal on
olemas mingi kindel paksus ehk selle läbimõõt. Lahtisel aegruumi lõkspinnal on seega kaks
mõõdetavat suurust: lõkspinna pindala S ja selle paksus ehk läbimõõt d. Klassikalise teooria ehk
klassikalise tõlgenduse järgi lõikab tekkiv aegruumi lõkspind temast varem eksisteerinud
elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna „sisse“. See
tähendab seda, et osa elektrivälja energiast satub aegruumi lõkspinna sisse ( sest tekkival lõkspinnal
on olemas paksus ehk läbimõõt ), mille tulemusena kaob sellel elektrivälja osal põhjuslik kontakt
ümbritseva aegruumiga ja seega ka välja allikaga. Kui väljal ei ole enam füüsikalist seost teda
tekitanud allikaga ehk laenguga, siis väli eraldub laengust elektromagnetlainena. Antud juhul
eraldub väli hyperruumi ehk väljapoole aegruumi, sest see satub aegruumi lõkspinna sissepoole
jäävasse „ruumi“, milles esineb aegruumi lõpmatu kõverus ehk aja ja ruumi eksisteerimise
lakkamine.
Väljavoog on võrdeline mingit kontuuriga piiratud pinda läbivate elektrivälja jõujoonte arvuga.
Mida suurem on kontuuri pindala ja mida tugevam on elektriväli kontuuris, seda suurem on
väljavoog. Piltlikult öeldes näitab väljavoog pinda läbivate jõujoonte arvu, mis on määratud
jõujoonte tihedusega, mida iseloomustab väljatugevus . See tähendab seda, et väljavoog on
võrdeline väljatugevusega E, mis läbib mingit vaadeldavat pinda. Väljavoog on skalaarne ehk
159