Maailmataju

kahte liiki. Mandelkeha aktiivsus on keskkonnastiimulite suhtes selektiivne ja seda võimendab
sinava tuuma faasiline aktiivsus. See tähendab ka seda, et mandelkeha ja sinava tuuma aktiivsus
sarnanevad üksteisele tavalise ehk normaalse ajuseisundi korral. Mandelkeha ja otsmikukoore
keskmine osa ( s.t. ajukoor ) on omavahel funktsionaalselt seotud.
Noradrenaliini kõrge tase ajukoores vähendab prefrontaalkoore tööd läbi 1-adrenoretseptorite,
mis takistavad närviimpulside ülekannet. Otsmikukoore keskmine osa ehk prefrontaalkoor
kontrollib ülalt-alla mandelkeha aktiivsust ja kui see kontroll väheneb, siis põhjustab see
mandelkeha aktiivsuse suurenemist.
Otsmikukoor aktiveerub noradrenaliini mõõduka taseme korral 2-retseptorite kaudu. Selle tõttu
on otsmikukoorel suurem kontroll mandelkeha üle. Kuid otsmikukoore töö on häirinud kõrge
noradrenaliini taseme tõttu ajukoores 1-retseptorite kaudu. Selle tulemusena on otsmikukoore
kontroll mandelkeha üle vähenenud.
Sinava tuuma neuronites esineb inimese terve aju korral pidev madal baasaktiivsus. Baasiline
laenglemine tähendab närviraku alalist aktiivsust. Kuid mingite oluliste stiimulite esinemise korral
tekib faasiline aktiivsus, mida võib tõlgendada reaktsioonina nendele tekkinud stiimulitele.
Ajutüves oleva sinava tuuma noradrenergiliste neuronite laenglemist iseloomustab madal
baasaktiivsus ja kõrge faasiline aktiivsus üksteise suhtes. Sinava tuuma neuronite baasaktiivsus on
stressitingimuses kõrgem ja ka noradrenaliini hulk on suurenenud.
Sinav tuum, mandelkeha ja prefrontaalkoor on omavahel funktsionaalselt seotud. Näiteks
mandelkeha ja ajukoore vaheline suhtlus on aluseks adaptiivsele emotsiooniregulatsioonile.
Mandelkeha ja ajukoore vahelist suhtlust häirib noradrenaliini taseme tõus.
Inimese ärkvel olek
Ärkvel olek ja teadvusseisund ei ole tegelikult üks ja sama psühholoogiline nähtus. Näiteks kui
inimene magab ja näeb parajasti und, siis on inimene teadvusel, kuid mitte ärkvel. See tähendab
seda, et inimene on und nähes teadvusel, kuid mitte ärkvel. Samamoodi on inimene teadvusel ka
ärkvel olles. Inimene on ühtviisi teadvusel nii und nähes kui ka ärkvel olles, kuid nende kahe oleku
ainus erinevus seisneb selles, et ühes ollakse ärkvel, kuid teises mitte.
Inimene on ühtviisi teadvusel nii ärkvel olles kui ka und nähes, mil enam ei olda ärkvel. Ärkvel
olles loob inimese aju sensoorsete kanalite kaudu virtuaalse keskkonna ümbritsevast maailmast,
milles inimene parajasti eksisteerib. Kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes loob inimese aju
virtuaalse keskkonna mitte enam ümbritsevast maailmast, vaid ajus olevatest andmetest, mis on
talletatud siis, kui inimene oli ärkvel. See tähendab seda, et ärkvel olles on inimese aju ümbritseva
maailmaga adekvaatselt kontaktis, kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes on inimese aju
ümbritsevast maailmast isoleeritud ehk puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Inimese enda
unenäos on iga tegelane tegelikult tema ise, sest unenägu on inimese enda aju loodud virtuaalne
tegelikkus. Unenäos võivad avalduda inimese alateadvuses olevad varjatud tungid, vajadused ja
hirmud.
Teadvusseisund ja ärkvelolek ei ole päris üks ja sama nähtus. Aju-uuringud on veenvalt
näidanud, et teadvusseisundi tekkimisega on otseselt seotud ajuaktiivsus ehk neuronite elektriline
laenglemine. Kuid samas on ärkveloleku tekkimine seotud aju noradrenergilise süsteemi
aktivatsiooniga, mille korral sõltub inimese ärkvelolek selliste ühendite konsentratsiooni tasemest
ajus, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Seda näitavad veenvalt erinevad une-uuringud
ja Goldsteini-Walkeri REM-une teooria eksperimentaalne kontroll. REM-une ajal esineb
ärkvelolekuga sarnane ajuaktiivsus ( mille tõttu esineb unenägude nägemine ja seega teadvus ), kuid
näiteks noradrenaliini tase ajus on sel ajal üldiselt langenud, mis läheb kokku inimese ärkveloleku
53