Maailmataju

frontaalsagaras tekivad aktiveerumise korral huvitavad mõtted, mis võivad inimesel tekkida rannal
jalutades. Inimene ei kasuta kogu oma aju ühe korraga, vaid kõik inimese ajuosad teevad tööd
näiteks poole päeva jooksul. Inimese kõik ajuosad teevad enamasti tööd.
Kui inimese aju on üldnarkoosi seisundis, siis hakkavad neuronid ajukoores kõik korraga
aktiveeruma või mitte. Tekib rütmiline võnkeprotsess, mis on analoogne sügava une korral. See
kordub umbes iga sekundi tagant. Üldnarkoosis ja sügavas unes ( unenägudeta unes ) ei esine
teadvust. Arvatakse, et siis ajukoore neuronid ei aktiveeru. Kui aga inimene on ärkvel, siis neuronid
ajukoores on aktiveerunud. Aktiivsed neuronid ( mis ilmnevad narkoosiseisundi korral ) sarnanevad
ka ärkveloleku juhul. Sellest järeldatakse, et isegi sügavas unes on inimene teadvusel, kuid seda
väga väikese aja jooksul. Mälestusi sellest ei teki, sest teadvus esines liiga väikest aega, et mällu
süübida. Üldjuhul on uurimustel täheldatud, et ärkveloleku ajal ei esine inimese ajukoores neuronite
vaikimisperioode.
Talis Bachmanni teadvuseteooria väidab, et teadvustatud objekti spetsiifiline kujutis ( aktiivsus )
ajukoores on seotud „ajukoore alt“ tuleva mittespetsiifilise aktiivsusega. Kuid see sidumisprotsess
võtab aega. Ajukoore osadega on seotud teadvuse kognitiivsed aspektid, mis ei ole küll teadvuse
fundamentaalsed osad. Afektiivsed protsessid oleksid teadvuse esmased hulgad. Kuid samuti ka see,
kui inimene tunnetab muutusi, mis toimuvad oma keha seesmises keskkonnas.
Üheks oluliseks ajukoore ergastajaks ja pidurdajaks on retikulaarformatsioon. See on võrkjas
struktuur, mis asub ajutüves. Inimese ärkveloleku ( ja ka teadvuse ) tagamisel on oluline roll
retikulaarformatsiooni ja talamuse omavahelisel koostööl. Retikulaarformatsioon koos talamuse
tuumadega peab saatma ajukoorele elektriimpulsse, et see ergastuks. Ainult nii on inimene
võimeline tulema teadvuseta seisundist teadvusele. Vaheajus asuv talamus koosneb mitmetest
tuumadest. Osa talamuse tuumadest läbib informatsioon, mis tuleb retseptoritelt ja suubub
kesknärvisüsteemi. Kuid teine osa talamuse tuumadest moduleerivad mittespetsiifiliselt ajukoore
aktiivsust.
Teadvuse kadudes aga väheneb talamuses ja korteksis aktiivsus – s.t. esinevad madalad
sagedused. Talamus ja korteks on omavahel seotud. Näiteks sensoorne info jõuab läbi talamuse
korteksisse. Kuid on täheldatud rohkem ühendusi hoopis korteksist talamusse. Talamuses
eksisteerivad palju tuumasid, mis on ühenduses korteksi piirkondadega. Talamuse tuumad ka
moduleerivad aktiivsusi korteksi piirkondades. Uurimused on näidanud, et inimese magama
jäämisel „uinub“ enne talamus ja siis korteks. Arvatakse, et hilisem korteksi aktiveerumine loob
inimesel sensoorsed kogemused. Seega talamus vastutab inimese magamajäämise üle.
Ajukoores on olemas püramidaalrakud, mis saadavad oma arvutuste tulemused ( signaalid )
talamusse ja ajutüve neuronitele. Seepärast on arvatud, et teadvuselamus tekib hoopis talamuses,
mitte korteksis. Seda on kinnitanud isegi mõned uurimused. Näiteks kui ajukoorest välja lõigata
suuri alasid, siis teadvusega ei juhtu tegelikult mitte midagi. Kui patsiendil on kahjustada saanud
teatud korteksi piirkonnad, siis jääb näiteks eneseteadvus ikka alles. On arvatud, et eneseteadvus on
seotud teatud piirkondadega korteksis. Ja rotid, kellel ei ole üldse ajukoort, käituvad hoopis
aktiivsemalt ja lausa keerulisemalt.
2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat
minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse
mittespetsiifilisi tuumasid.
Talamus on evolutsiooniliselt vanem aju struktuur kui korteks, kuid ajutüvi on talamusest veelgi
vanem. Aina rohkem funktsioone on loomariigi arengu käigus siirdunud ajutüvest ajukoorde. Kuid
kui ajutüve ülaosa saab kahjustada ( eelkõige mittespetsiifiline projektsioonisüsteem ) või vaheaju
talitluse aktiivsus väheneb ( või üldse lakkab ) kindla sisaldusega anesteetiliste ainete poolt, siis
ilmneb isikul teadvusetus. Kui aga taalamuse intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on
kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti samuti teadvuse.
Ajukoore ergastumisel esineb seal gammasageduslik aktiivsus, mille sagedus on umbes 30 – 90
Hz. Sellise gammaaktiivsuse korral suureneb ja väheneb impulsside sagedus ajas perioodiliselt.
Seda tänu peamiselt mittespetsiifiliste talamuse neuronitele, mis ajukoort ergastavad.
Gammasagedusel on sünkroniseeriv omadus, mis sõlmib meie teadvusliku elamuse ühtseks
44