Maailmataju

1 Religiooni tegelik reaalsus
1.1 Religioon ja mütoloogia
1.1.1 Religioon
Inimkultuuri uurijad on tõdenud seda, et loogilisele analüüsile alluvad kõige raskemini just
sellised kultuurinähtused, mida nimetatakse religiooniks ja müüdiks. Paljud kirjandusteosed
lahkavadki religiooni ja müüti just läbi range loogilise analüüsi. Näiteks on religioon ja müüt Max
Weberi arvates oma algvormil “võrdlemisi ratsionaalne tegevus“. Sellest tekib küsimus, et miks siis
rangele loogilisele analüüsile ei peaks alluma siis selline ratsionaalne tegevus? Ilmselt sellepärast, et
religioonid ja müüdid käsitlevad just „üleloomulikke jõudusid“. Näiteks Cassirer ütleb oma
kultuurifilosoofilises töös „Uurimus inimesest“: „Religioon väidab valdavat absoluutset tõde, kuid
tema ajalugu on eksituste ja hereesiate ajalugu. Ta annab meile tõotuse ja tulevikunägemuse
transtsentsest maailmast – mis ületab igasugused inimkogemuse piirid – ja ometi jääb ta ise
inimlikuks, liigagi inimlikuks.“. „Aru ega otsa“ ei ole tema arvates ka müütidel. See on midagi, mis
ei ole üldse teoreetiline ja mida on võimalik mõista ainult allegoorilise tõlgendamise tehnika abil.
Religioon ja müüt kuuluvad kahtlemata inimkultuuri kõige vanemasse ( ehk kõige varasemasse )
ajajärku, kuid müüdi ja religiooni omavaheline suhe ( või piir ) on siiski küllaltki udune, mitteühene.
Kas müüt oli esimene või oli seda siiski religioon. Algelist inimühiskonna usundilugu ja
kombeid uuris kunagi inglise etnoloog sir James Frazer. Etnoloog arvas maagia ja religiooni vahel
olevat kindlat järjepidevust. Oma mõtteid ja arvamusi pani ta kirja raamatusse „Kuldne oks“. Tema
veendumuse kohaselt viis religioonide tekkimisele just maagia läbi põrumine. Sellise väite
tõestamiseks aga puudub inimeste empiiriline kogemus ja seepärast ei saa näiteks Cassirer sellise
väitega nõustuda. Läbi aegade jooksul on püütud eristada omavahel müüti ja religiooni. Näiteks
religioon õpetab meile kõrgemaid moraalinõudeid ja moraaliideaale, kuid seevastu müüt tegeleb
ainult usukommetega, mis ei ole moraalinormidega midagi pistmist. Kuid näiteks Max Weber
eristas oma „Religioonisotsioloogias“ religiooni ja müüti just nende üleloomuliku objekti järgi.
Näiteks religioonis austati Jumalaid, kuid maagias manati ja sunniti deemoneid loitsude abiga.
Weberi arvates sisaldab religioonis maagilisi detaile. Kui tõesti eristada omavahel müüti ( maagiat )
ja religiooni, siis on võimalik neid käsitleda ka üksteisest lahus. Kuid jääb ka selline võimalus, et
religioon on välja arenenud just mütoloogiast.
Sõna religioon tuleb ladinakeelsest sõnast religio, mis tähendab usundit. Tänapäeval mõistetakse
religiooni ehk siis usundi all usku Jumala kui indiviidi olemasolusse, kes on siis maailma loonud.
Usutakse seda, et „keegi“ Jumal on loonud maailma ja „keegi“ Jumal kujundab inimeste eluviisi.
On olemas arusaam kolmainsusest, milles kõige olulisem on Jumal ise. Martin Luther arvas, et
inimese suhe Jumalaga tuleneb „teiselt poolt“. See ei tulene uskliku inimesest endast. Kuid Erich
Fromm arvas just vastupidi. Max Weber lähtus just Jumalast kui objektist lahutamaks üksteisest
religiooni ja maagiat. Nende range lahutamine ei olnud siiski tema arvates võimalik. Religioossed
inimtegevused on oma esialgseimal kujul aga „siinpoolse suunitlusega“, mis väljendus just
religioossetes toimingutes. Religioossne praktiseerimine avaldub just inimeste eluviiside ja
majanduse üldises stereotüpiseerimises. Näiteks religiooni üks ilmsemaid tunnusjooni on
pühadused, mida ei tohi muuta. Sümbolid, reliikviad, kirikud on enamasti pühad ja nende
seisukohad on täielikult pühad tõed ( teodiike ). Inimese saavutamine oma pattudest lahti saamiseks
ja ülemaise täiusliku olemiseks on religiooni õpetuse üks alustalasi, mida nimetatakse ka
4