Maailmataju

muutustega. Uinumise ajal ärritajate intensiivsus kahaneb või need hoopis kaovad. Kuni magama
jäämiseni inimene rahuneb.
Psühholoogias ja neurofüsioloogias on sensoorse eraldatuse eksperimendid vägagi kuulsad.
Näiteks inimesele loodud tehislikes tingimustes mõjuvad ärritused minimaalselt. Näiteks täielik
helide puudumine, absoluutne pimedus, vesi ( mis on inimese kehatemperatuuril ), inimese
liikumatus jne. Sellistes tingimustes väga kaua viibimine tekitab inimese psüühikas väga suuri ja
negatiivseid muutusi. Mõne aja pärast võib tekkida üksikute elamuste kadumine nagu näiteks
hallutsinatsioonid ja uinumised, mis ei allu inimese tahtele. Esineda võivad ka ärevushood ja
õõvatunded. Inimene soovib antud olukorrast viivitamatult vabaneda. Kuid sellised nähud esinevad
ka väiksema mastaapidega olukordades, mida iseloomustab sensoorne nälg. Sellisel juhul soovib
inimene uusi ärritajaid, kuid ärritajad on muutumatud. Sellised situatsioonid võivad aset leida
näiteks kosmoselaevas, allveelaevas, üksikvagunites, üksikkambris jne. Nende inimeste, kes on
sensoorses isolatsioonis ( või äsja olnud ), aistinguid ei saa seetõttu alati 100 % tõe pähe võtta.
Sellepärast ei ole nende kirjeldusi põhjust pidada alati ka sihilikuks valetamiseks.
( Bachmann ja Maruste 2003, 86-87 )
2.4 Analoogiline meetod
Verbaalne ja kogemuslik ( ehk empiiriline ) mõistmine on need kaks absoluutset vormi, mille
kaudu või mille põhjal on võimalik teistele inimestele midagi õpetada või edasi anda millegi
mõistmist. Näiteks üks asi on armastust kirjeldada aga hoopis teine on seda ise kogeda, üks asi on
kirjeldada maavälist elu aga hoopis teine on seda oma silmaga näha jne. Verbaalne mõistmine alati
ei tingi kogemuslikku mõistmist, kuid seevastu kogemuslik mõistmine annab alati mõista ka
inimese verbaalset mõistmist. Näiteks inimese armumise või armastuse kirjeldust me ei pruugi
lõpuni mõista enne kui me seda ise ei koge. See aga viitab asjaolule, et inimese mõistus on
võimeline mõistma ainult neid asju, mida ta on ise kogenud või kogenud analoogseid asju.
Unisoofilist psühholoogiat ei ole võimalik mõista ilma nähtuste vahel analoogiat välja toomata
ehk analoogsete näideteta. Nii on põhimõtteliselt kogu Maailmataju valdkondadega ehk
regioonidega. „Analoogiline meetod“ on selle valdkonna teaduse üks fundamentaalsemaid käsitlusi
nii nagu astronoomid ei saa ilma vaatlusteta täheteadust teha. Et mõista selles teaduses välja toodud
psühholoogilisi seaduspärasusi ehk imelisi tajuelamusi, peab välja tooma näiteid ja analoogiaid seni
tuntud ja lihtsatest nähtustest, sündmustest, kogemustest või objektidest. See on sellepärast nii, et
Unisoofias käsitletakse selliseid psüühilisi aspekte mida ei ole võimalik sõnadega otseselt
kirjeldada. Näiteks inimene, kes ei ole ise olnud mõne teise inimesega seksuaalses vahekorras,
tahab teada, mis tunne on saada orgasmi. Kui ta küsib seda teiste inimeste käest, kellel on olemas
kogemusi, siis nemad satuvad oma vastustega kimbatusse, sest kuidas seda tunnet teha selgeks
inimesele, kes ise ei ole seda kordagi kogenud.
Maailma keeltes on väga palju sõnu ( mõisteid ), mis kirjeldavad inimese teatud emotsionaalset
seisundit. Näiteks sõnad nagu vihane, õnnelik, kurb – need kirjeldavad inimese hetke vaimset
olukorda. Näiteks hirm ja rõõm näitavad väga erinevaid emotsionaalseid seisundeid. Kuid on
olemas ka sarnase tähendusega sõnu, mille piirid on üsna ebaselged. Näiteks sõnad nagu kannatus,
häda, hingepiin, masendus, ängistus, ahastus. Neil kõikidel sõnadel on väga sarnane tähendus.
Inimese erinevad emotsioonid on tegelikult omavahel ka seotud. Näiteks kui inimene on viimasel
ajal ennast kurvana tundnud, siis selle järgi on võimalik ennustada seda, et millisel määral on
inimene ennast tundnud õnnetuna, mahajäetuna või ahastuses. Peaaegu kõiki emotsioone on
võimalik liigitada kas positiivseteks või negatiivseteks emotsioonideks. Kindlaks on tehtud nõrka
korreleeritust positiivsete ja negatiivsete tähenduste sõnade vahel. See tähendab seda, et positiivsed
ja negatiivsed emotsioonid ei ole üksteisele nagu vastandid. Näiteks ei saa ennustada positiivsete
emotsioonide rohkust selle peal, et milliseid negatiivseid emotsioone on inimene läbi elanud.
8