Maailmataju

Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset
energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja
ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja
aegruumiväljad.
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.
Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida
tuntakse seoses E = mc 2 . Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida
kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja
energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu
seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral.
Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli
omab energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi
kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi
meetrikat.
Inimese ajas rändamise füüsika
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Ajas rändamise
loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle
põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka veel energia. See tuleb välja A.
Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud
eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese
füüsikalist kehast väljumist:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.
141