Maailmataju

Kvantpõimituse korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportreeru
osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Seetõttu on kvantpõimitus
teleportatsiooni eriliik ( s.t. erijuht ) nii nagu oli näiteks aja dilatatsioon erijuht rändamaks ajas
tulevikku kui selle asemel saaks kasutada aegruumi tunnelit ehk teleportatsiooni. Kvantpõimitus
näitab väga selgelt kvantmehaanika tulenemist osakeste teleportreerumistest aegruumis nii nagu
seda näitab ka osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolul.
Kvantmehaanika sellist teleportmehaanilist formalismi ( kvantmehaanika on tegelikult
teleportmehaanika ) on võimalik katseliselt ka tõestada. See seisneb järgnevas. Eksperimentaalsel
ajas rändamisel pannakse inimene ruumis teleportreeruma ( inimest teleportreeruda ajas ja ruumis
korraga ei saa ). See tähendab seda, et inimene teleportreerub ruumipunktist A ruumipunkti B.
Ruumipunktide A ja B vahel võib eksisteerida mingi suvaline tõke – näiteks betoonsein. Sellisel
juhul inimene teleportreerub läbi betoonseina. Kuid taoline nähtus esineb ka kvantmehaanikas, kus
osake võib teatud füüsikalistel tingimustel läbida potentsiaalbarjääri. Antud katses on
potentsiaalbarjääriks betoonsein ja inimene on väga suure massiga, kui võrrelda seda osakese
massiga. Mõlemad nähtused on väga sarnased ( mis viitab identsusele ) ja see tähendab seda, et
need kaks nähtust on sisuliselt üks ja sama. Nii füüsikas tõestataksegi eksperimentaalselt
kvantmehaanika teleportatsioonilist olemust ja päritolu.
1.3.5 Kvantmehaanika füüsikalised alused
Järgnevalt uurime palju lähemalt mikroosakeste kvantmehaaniliste ilmingute tulenevust nende
samade osakeste lainelistest omadustest, kuna osakeste lainelised omadused tulenevad omakorda
osakeste teleportreerumistest aegruumis ( mida me kohe alljärgnevalt näeme ).
184