Maailmataju

on hakanud paranormaalseid nähtusi uurima. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria,
mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast
süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada seda, et mis rolli mängib selles protsessis inimese
teadvus.“ Paljud füüsikud arvavad seda, et kvantmehaanika oleks isegi võimeline paranormaalseid
nähtusi omaks võtma. Näiteks Roger Penrose, matemaatilise füüsika professor, on juba üritanud
kvantmehaanika abil seletada normaalse inimese teadvuse olemust. Londoni Birkbecki Kolledži
teoreetilise füüsika professor Basil Hiley aga ei usu seda, et kvantmehaanika üksinda seletaks ära
paranormaalsed nähtused ja ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inimmõistust tundma õppida,
kuid vaja on midagi enamat.“
Kuid Carr on pigem optimistlik ja ütleb paranormaalseid nähtusi uurivate teadlaste kaitseks seda,
et „koventsionaalses“ tänapäeva füüsikas on väga palju just oletusi, mitte aga tõestatuid fakte. Ta
ütleb: „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta.
Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumi tingimustes esile kutsuda.“
Paranormaalseid nähtusi uurivaid teadlasi ei peeta akadeemilises ringkonnas austusväärseks, kuid
see teeb veelgi rohkem meelehärmi kogu selle asja juures. Kuna tegeletakse nüüd ka
teadvuseuuringutega ja teiste piirialade teemadega, siis suhtumine on siiski läinud paremuse suunas.
Kuid teadlased uurivad praegu paranormaalseid nähtusi pigem oma põhitöö kõrvalt. See on nagu
nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlowle: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri
edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust
ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“
Järgnevalt näitame seda, et miks on teaduslik maailmapilt siiski vigane ja seetõttu tuleb
arvestada ka paranähtuste valdkonnas tehtud uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse
( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist paranormaalsetesse nähtustesse, mis on kirja
pandud 12. klassi füüsika õpikusse lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000
Avita ):
„Võib arvata, et pseudoteaduste ajendiks on olnud inimeste loomulik uudishimu ning püüe
mõista ümbritsevas looduses ( ning ka ühiskonnas ) toimuvat. Peab möönma, et teaduslik
maailmapilt on alati piiratud nende teadmistega, mis parasjagu teadusele jõukohased on.
Võib tunduda, et teaduse saavutused on fantastilised ning et me teame maailmast juba
peaaegu kõike. Tegelikult see aga kahjuks nii ei ole. Teaduse kriteeriumid on väga ranged
ning iga uus avastus on suure hulga teadlaste tõsise töö tulemus.“ Nn „pseudoteadused“
uurivad selliseid nähtusi looduses, mida ei saa eksperimentaalselt uurida nii nagu
tavateaduses kombeks on. Ja neid nähtusi ei oska teadus ka veel seletada. Need kaks
kirjeldatud aspekti teevadki need nähtused paranormaalseteks. Väga hea analoogia võime
välja tuua mustkunsti trikkidega. Mustkunstniku sooritatud trikk tundub ainult seepärast
maagiline, et vaatleja ei tea selle triki tegelikku toimemehhanismi. See on vaatleja eest ära
peidetud. Sellepärast ongi need trikid ka illusionaarsed. Õige nurga alt vaadatuna tunduvad
need olevat maagilised ja üleloomulikud. Tegelikult on paranormaalsete nähtustega täpselt
samasugused lood. Need nähtused ei ole inimeste väljamõeldised ega mõistusehäirest
tingitud. Ei ole need ka üleloomulikud ega maagilised või jumalikud nähtused. Need
tunduvad sellepärast nii, et need on praeguse inimteaduse taseme poolest seletamatud. Nende
olemust ei osata lihtsalt veel seletada. Täpselt nii nagu magnetismiga ja elektriga seonduvad
nähtused olid mõistmatud näiteks 16. sajandi inimestele. Hans Holzer Ameerika
parapsühholoogiainstituudist uuris 1960-ndate alguses kahe aasta jooksul Manhattanil
eksisteerivaid juhtumeid, mille korral on inimesed näinud kummitusi. Umbes paarkümmend
paranormaalset nähtust uuriti väga hoolikalt ja üldkehtivate teaduslike reeglite alusel. Hans
Holzer annab mõista 1965. aastal „Pictorial New York Journalile“ järgmist: „Ma kinnitan
teile: hinged on olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud
– meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on
hing, mis jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas ei ole midagi üleloomulikku –
inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et
enamasti põhjustavad kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende
77