Maailmataju

väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega rohkem
funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud väljade
süsteemis.
Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka
seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni
laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus
rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni
esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni
esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa
lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad
unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus
silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained
beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad
esineda teetalained 4 – 7 Hz ).
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse
korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse aktiivsuse korral (
näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel
aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ). Näiteks kui ajus esinevad suure
amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on see
näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk
gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju samuti teadvuseta seisundile.
Inimese närvisüsteemis esineb väljade eraldumine ehk nö. „neurokiirgus“ tegelikult pidevalt,
isegi elus olles. Kuid täielik väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ehk kõige intensiivsem või
aktiivseim ( s.t. äärmuslikum ) neurokiirgus toimub siis, kui inimese ajus esineb kõrgsageduslik
aktiivsus ja neuronid ei laengle enam üldjuhul sünkroonselt ( ehk toimub nö. „vabalaenglemine“ ).
Selline aju üldine aktivatsiooniseisund esineb enamasti inimese kooma või kliinilise surma eel, mil
inimene on täiesti teadvusetus olekus ja ajuaktiivsus hakkab vaikselt välja lülituma.
Tähelepanuväärne asjaolu on seejuures see, et siiani arvati seda, et inimese kehast väljumine toimub
kooma või kliinilise surma ajal. See aga on tegelikult ekslik mulje, mis tuleneb lihtsalt sellest, et
sellisele üldisele aju seisundile, mille korral esineb väga intensiivne väljade eraldumine ajust,
järgneb tavaliselt ajusurm. Seetõttu ongi jäänud üsna ekslik mulje, et ajusurm põhjustab kuidagi
moodi inimese kehast väljumise, kuigi tegelikult see nii ei ole. Asi on lihtsalt selles, et vahetult enne
ajusurma tekib ajus lühikeseks ajaks üldspetsiifiline aktivatsiooniseisund, mis loob võimaluse
täielikuks ehk intensiivseimaks ( äärmuslikuks ) väljade eraldumiseks laenglevate neuronite
süsteemist, mille korral on võimalik ka juba teadvuse esinemine selles eraldunud väljade süsteemis.
Selles kontekstis on võimalik tõepoolest järeldada seda, et:
„ ...SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene
sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti
mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma ) piineldakse hirmsate valude käes,
mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast
lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt
näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast
väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast
lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevana.
156