Maailmataju

teadvuse sisu ) panna näiteks oma füüsilist kätt liigutama. Põhimõtteliselt me liigutame oma
füüsilist keha mõttejõul ehk teadvussisu alusel. Kuidas saab abstraktne mõte panna füüsilisi kehasid
liigutama? Teada on seda, et muutused inimese mälestustes ja käitumistes väljendub aju struktuuri
füüsilises muutumises. Kui inimese teadvus on tõesti ajus olevate elektriliselt laetud neuronite
füüsikaliste väljade omavaheline konfiguratsioon, siis vastus nendele küsimustele on sellest
vaatenurgast igati loogiline ja mõistlik. Sensoorsed neuronid saadavad meeleelunditelt pärinevaid
elektriimpulsse kesknärvisüsteemi kaudu ajju. Ajus toimub saabunud informatsiooni töötlemine.
Kuid motoorsed neuronid saadavad elektriimpulsid ajust tagasi lihastesse. Need on ajus oleva
informatsiooni töötlemise tulemused ehk käsud, mille põhjal hakkab inimene oma käitumist
reguleerima. Kõigilt keha lihastelt jõuavad impulsid lõpuks väikeajju. Saadud info põhjal arvutab
väikeaju välja inimese jäsemete asukoha ja liikumise ruumis. Elektriliselt laetud kehad mõjutavad
üksteist jõududega ja see tähendab seda, et nii keskkonnast jõudvad mõjud kui ka teadvuse sisu
mõju füüsilisele keskkonnale sõltub laetud kehade ( ehk neuronite ) jõudude vahekorrast. Jõudude
vahekord sõltub omakorda sellest, et missugune on väljade konfiguratsioon ja seeläbi missugune on
teadvussisu. See tähendab seda, et elektriväljade omavaheline konfiguratsioon paneb paika
elektrilaengute vahelise jõuvahekorra, millest sõltubki keskkonnast tuleneva mõju suurus ja olemus
teadvusele ning teadvuse enda mõju keskkonnale. Analoogiliselt on nii ka ruumis eksisteeriva
elektriliselt laetud kehaga, mille korral sõltub laetud keha interaktsioon keskkonnaga ( s.t. laetud
keha mõju keskkonnale ja keskkonna mõju laengule ) keha laengu suurusest ehk elektrivälja
tugevusest.
Tuleb märkida ka veel seda, et inimese emotsionaalne seisund, kontekst ja tähelepanu määravad
ära inimese reaktsiooni mingis kindlas elusituatsioonis. Erinevaid töötlusteid eelaktiveerib erinev
kontekst, kuid vajalikke töötlusteid võimendab selektiivselt just inimese tähelepanu. Ajupiirkondade
vahelisi seoseid mõjutab otseselt inimese emotsionaalne seisund. Neuronite omavahelised
ühendused ehk sünapsid tunduvad olevad staatilised, kuid tegelikult on need dünaamilised ehk need
muutuvad ja koordineeruvad vastavalt ülesandele ja eesmärgile. Sünapsid on ajus pidevas
muutumises.
Informatsiooni mõiste on närvisüsteemi talitluse kirjeldamisel üks kesksemaid mõisteid. Näiteks
meie aju töötleb igal ajahetkel suurt hulka infot ja teadvuse tekitajaks on G. Tononi arvates
informatsioon, mis on integreeritud. Tekib küsimus, et mis asi see informatsioon ise on? Mis on
informatsioon, millest tekib ajus teadvus? Laenglevate neuronite kontekstis vaadatuna seisneb
informatsiooni mõiste eelkõige väljade konfiguratsioonis, mida siis laenglevad kehad ruumis ehk
ajus tekitavad. Laetud kehad mõjutavad üksteist jõududega väljade vahendusel. Mida rohkem on
ruumis laenguid, seda keerulisem on nende vaheline välja struktuur ehk jõudude vahekord. Sellest
tuleneb ka informatsiooni mõõte ühik bitt, mis näitab info keerulisust ja variatsioonide rikkust.
Interaktsiooni mõjul on erinevate laengute väljad üksteise suhtes konfiguratsioonis, mis ongi
tegelikult oma olemuselt informatsiooni mõiste sisu aluseks inimese närvisüsteemi kirjeldamisel.
Üks neuron oma laenglemisega ei oma mingit infot ehk ei tekita mitte mingisugust
teadvuselamust. Kui aga laenglevad tuhanded neuronid ja kõik need on omavahel vastastikuses
seoses ( mitte ainult sünapsite kaudu, vaid pigem väljade vahendusel ), siis saame rääkida
informatsioonist ja tekkinud võimalikust teadvuselamusest. Niisiis informatsiooni mõiste
teadvuseteaduses kätkeb endas tuhandete neuronite aktiivsusmustrit ehk tuhandete üksikväljade
omavahelist kombinatsiooni, mis põhimõtteliselt on mistahes teadvuselamuse füüsikaliseks aluseks.
Seetõttu võibki piltlikult öelda, et teadvuse tekitajaks on ajus olev informatsioon.
Pärast sügavat und, kooma, vegetatiivse või kliinilise surma seisundit on inimese teadvus ja kõik
muu täpselt samasugune, mil see oli enne neid nimetatud seisundeid. Näiteks kliinilise surma puhul
on inimese aju suures osas lakanud töötamast ehk üldine ajuaktiivsus ei ole enam esinev. Kuidas
saab olla nii, et kui me lülitame aju välja ja pärast seda paneme selle uuesti tööle, siis säilib endiselt
inimese teadvus, psüühika ja mälu. See tähendab, et inimese isiksus ei muutu ajuaktiivsuse vahepeal
välja lülitumisega. Inimene on ikka täpselt samasugune isiksus pärast sügavat und, koomat või
kliinilist surma. Kuidas seda seletada? Inimese teadvus ja psüühiline tegevus on seotud
ajuaktiivsusega, mis seisneb neuronite elektrilises laenglemises. See, et inimese teadvus, isiksus ja
19